Alle auf Malle ehk meie puhkus Mallorcal

By 0 12

…ja kui meie eelmises postituses kirjeldatud esimene reis oli jõudnud vaevu lõpule, muutus see sujuvalt üle uueks reisiks. Tegime Tiiule ja Kaivole Weeze lennujaamas lehva-lehva, saatsime nad Weeze-Tallinn lennu peale ja jäime Eglega enda lendu ootama, mis pidanuks tunnike hiljem meid Mallorcale viima.

Tabloodel seisis aga Weeze-Mallorca lennu taga teade, et lisainfo lennu kohta tuleb  pooleteise tunni pärast. See viitas ilmselgelt asjaolule, et lend õigel ajal ei välju. Ryanairi äpp oli kiirem kui lennujaama ende info ja olime olukorraga koheselt kursis. Aga mingi hetk kõlas ka lennujaama kõlaritest tõsiasi, et lend on kaks tundi edasi lükkunud.

Weeze lennujaam pole nüüd teab mis kõige põnevam lennujaam, kus aega surnuks lüüa. Ryanair jagas ootamise ajal kõikidele klientidele kenasti välja infolehed, kus olid kirjas kõik lennu hilinemisega seotud õigused. Sellest tulenevalt jagati välja kupongid, millega sai keha kinnitada. Meie võisime kahepeale kümneka eest toitu osta.

Sel hetkel kui me oma tasuta lasanjet sõime, sai aga tablool kahe tunnisest hilinemisest kolm tundi. Tundus, et see lennuk ei tahagi tulla.

 

Mõtted ja eelarvamused Mallorca kohta

Miks me üldse Mallorcale tahtsime minna? Oli soov oma silmaga ära näha, mis imeloom see Mallorca on. See on sakslaste lemmik reisisihtkoht. Suvel telekast muud ei näe ega kuule, kui Mallorca ja Mallorca. Teadupärast on Saksamaal 16 Bundeslandi, aga rahva seas on Mallorca tuntud kui Saksamaa 17. Bundesland. Olime enne reisi arvamusel, et ega seal midagi väga erilist pole – hunnik sakslasi, kivine rand, paar palmi, soe õhk ja siis veel natuke sakslasi. Aga no oma silm on kuningas ja tahtsime ise ära proovida.

Paljud sakslased (eelkõige noored) käivad Mallorcal pidutsemas. Pudelilt keeratakse kork juba lennujaamas maha ja hakkab vaikselt pihta. Ja kuna meie lend hilines, võimendas see muidugi olukorda. Inimestel oli päris pikalt aega endal enne reisi maks korralikult käima tõmmata. Mõtlesime, et ega siit reisilt head nahka tule.

 

Ikka lennujaamas

Ootaja aeg on küll pikk, aga üks hetk saime lõpuks lennuki peale. Pardale saamine ei tähendanud veel aga liikuma saamist. Rahvas istus kenasti oma kohtadel ja kohvrid olid ära pandud, kui piloot võttis sõna. „Vabandame hilinemise pärast ning pean ütlema, et kahjuks peame tiheda lennuliikluse tõttu veel 30 minutit seisma ja ootama sobivat hetke“. Nii me siis seal nõutult istusime ja arutasime, et kas me üldse jõuame Mallorcale. Mitte kohe ei taheta meid sinna lasta.

Kusjuures siinkohal ei tahaks üldse Ryanairi maha teha. Ikka juhtub. Omajagu juba Ryanairiga lennatud ja alles esimene tõsisem hilinemine. Nii et me ei olnud mingid kibestunud ahvid ega karjunud „kuradi odavlennu firma“. Meil oli lihtsalt niiiiiii suur soov juba palmi alla jõuda. Kusjuures lennujaamas kõvasti vägijooki rüübanud seltskonnad olid lennukis maru vaiksed. Võimalik, et pikk ootamine oli väsitav ja lennukis lasti koheselt sõba silmale.

Ootamine oli nüüd möödas ja seda mõnusam oli tunne saabumisel. Kui pärast pikalt oodatud maandumist juba mäed ja palmid paistma hakkasid, oli tunne hea. Kohal!

 

Esimene õhtu

Lennujaamast otsisime kibekiirelt takso, et jõuda hotelli õhtust sööma, kuna meil oli bookitud ööbimine hommikusöökide ja õhtusöökidega. Lennujaamast taksode peale soovis saada nii palju inimesi, et selleks seisti järjekorras. Taksod sõitsid ette nagu konveieril ja üks tüüp juhatas koguaeg inimesi taksode peale. Jube tihe värk oli.

Õhtul rannas jalutades jäi silma, et meie lennuk polnudki viimane. Taevasse vaadates oli näha veel ühte vilkuvat tulukest ja siis veel ühte ja siis veel ühte. Järgmistel päevadel rannas olles sai selgeks tõsiasi, et olgu hommiku, päev võit õhtu – lennukid maanduvad vahetpidamata mõneminutilise intervalliga. Suvekuudel pidavatki Mallorca näol olema tegemist ühe Euroopa tihedama lennuväljaga mõne hiiglasliku lennuvälja järel. Aga no tõesti, kui vaadata kui tihedalt seal lennukid maandusid ja mõelda, kui väike Mallorca on (Saaremaast natuke suurem), siis paneb imestama, et kuhu need kõik inimesed ära mahuvad. Aga no eks sama palju lendab koguaeg ära ka ja probleem lahendatud. Aga kõva turistide hulk käib seal suvekuudel läbi. Ja meie arvasime enne reisi, et seal selline imepisike lennujaam nagu Weeze, kus päevas paar lennukit maandub. Aga võta näpust.

Need tulukesed seal taevas ei ole tänavavalgustused. Tegemist on lennukitega ja täpselt nii tihedalt nad seal maandusidki. Nii kui üks tuluke oli maandunud, tekkis kusagilt kaugusest jälle uus tuluke nähtavale. Vahetpidamata.

 

Teine päev Mallorcal

Päeva missioon oli leida suur sõõrikukujuline rõngas, millega Vahemeres hea lebotada. Hommikul vara sai see edukalt täidetud ja päev võis alata. Ahjaa, päikesekreem ka. Ja vesi. Ja päikeseprillid. Ja veelkord vesi. Nii, sellega oli kõik eluks vajalik olemas.

Turistipoodides käies ei saa kohati väga aru, kas oled Hispaanias või Saksamaal. Teenindaja pöördub sinu poole saksa keeles. Ümberringi räägivad kõik teised inimesed saksa keelt. Mitmed sildid on saksakeelsed. Isegi turistikraam on paljuski saksakeelne – T-särkidel saksakeelsed laused.

Astud poest välja tagasi tänavale ja ega olukord väga ei muutu. Valdav osa inimesi tänavatel räägivad saksa keeles. Tänavatel on isegi mitmed suunavad viidad saksakeelsed. Meil oli hotellist rannani 10 minutit jalgsi kõndida ning isegi selle tee peal oli üks no nii saksa söögikoht kui üldse olla sai. Baierimaa lipud, raadiost mängis saksa muusika ja telekast näitas saksa klubide mänge. Söögiks muidugi Bratwurst ja muu sarnane kraam – elementaarne Mallorcal ju. Kõndisime sealt iga päev mööda ja arutasime, et miks need sakslased siia Mallorcale puhkusele tulevad ja siis saksa söögikohta istuma jäävad. Arusaamatuks see jäigi. Võib-olla on nad juba mitu kuud jutti Mallel (sakslased nimetavad Mallorcat Malleks) puhanud ja tekkis isu kodumaise söögi järgi? Ei tea.

Aga sellistel hetkedel mõtlesime Egelega, et oleme ikka Hispaanias või mitte? Kui ümberringi on ainult saksa keel, siis see võttis natuke seda „õiget välismaa reisi tunnet“ ära. Aga rõhk sõnal natuke. Üldjoontes oli kõik muu ikka väga Hispaania. Mõlgitud autod tänavatel, soojades toonides majakesed, palmid, palmid, palmid, SOOJUS ja kogu üldine atmosfäär. Ilma ühegi pilveta nii sinine taevas kui üldse olla saab. Mõnus. Lihtsalt mõnus!

 

Rand Mallorcal

Meie täpsemaks asukohaks oli Les Meravelles. See konkreetne rand üllatas mind kolme asja poolest. Esiteks oli mõnus liivarand, mitte kivine nagu tihti Vahemere ääres võib kohata. Teiseks läks vesi normaalse kiirusega sügavaks. Mitte nii nagu muidu Vahemere ääres, kus astud kaks sammu ja on pind jalge alt rauhhti kadunud. Ja samas ei olnud nii nagu Pärnus, kus pärast kahte kilomeetrit vette kõndimist pead ühe pikniku pidama, sest kõht on pika kõndimise peale tühjaks läinud. Samas on nagu jube sitt pikniku ka pidada, kui oled pärast kahte kilomeetrit juba põlvini vette jõudnud. Seisa siis seal nagu tola keset avamerd, endal vesi vaevu põlvini. Ja kolmandaks oli rand Mallorcal üllatavalt puhas. Kuigi meie asukohast kilomeetrike eemal rannapromenaadil olid põhilised peokohad, siis rand oli prügist puhas. Igal hommikul kammisid vastavad masinad muidugi ranna üle. Ja lisaks puhtusele oli seal lihtsalt kuidagi ilus. Stiilsed kõrkjatest katusega päikesevarjud, ilus promenaad, taamal paistmas mäed. Väga mõnus oli oma sõõrikuga seal hulpida ja lasta kehal ning vaimul puhata nii nagu puhkama peab.

Playa de Palma, Les Meravelles.

Meie igapäevane teekond hotellist randa.

Liivalosside ehitajad olid tasemel.

Polnud küll meie hotell, aga jäi silma sellise keskmisest huvitavama basseinilahenduse poolest.

Playa de Palma, Les Meravelles.

Rannas käidud, järgmine sihtkoht bassein

Kui rannamõnud nauditud, oli aeg liikuda basseinimõnusid nautima. Oi kurat, on ikka mõnus elu. Lähed sellepärast rannast ära, et liikuda edasi basseini äärde lebotama. Basseini äärest liigud sellepärast edasi, et vapustav õhtusöök on ootamas. Selline elu laeb ikka korralikult patareid täis.

Meil oli väga viks ja viisakas hotell nimega Cosmopolitan. Kui enne reisi kartsime, et kas hotellis üldse magada saab, kui noored sakslased koguaeg pidu peavad, siis meie hotellis seda probleemi polnud. Rahvas tundus olema viks ja viisakas. Ilmselt avaldas mõju ka hotelli seinal rippuvad neli tärni, sest kui me mõnisada meetrit mööda tänavat teistest (kahe ja kolme tärniga hotellidest) mööda kõndisime, siis seal rõdudel käis ikka päris asjalik pralle. Nii päeval kui õhtul. Seega meie poolne soovitus on Mallorcal öömaja eest paar eurot rohkem maksta ja vastutasuks saad mõnusalt puhkust nautida.

Hotell Cosmopolitani sisehoov.

Vaade rõdult meie hotelli sisehoovile.

 

Oivalised õhtusöögid

Ja kohe tuleb otsa ka teine soovitus. Võtke hotellis tuba koos hommiku- ja õhtusöögiga. Uskumatult mugav on igal õhtul käia duši alt läbi, minna liftiga alla ja süüa niiiii palju head kraami kui isu on. Ei mingit maadlemist ühelgi õhtul söögikoha otsimisega. Ja lõunasöögid las jääda siis improviseerimiseks ja linna peal avastamiseks.

 

 

Kolmas päev – kiire ringreis rendiautoga

Kuna me reis ei olnud teab mis pikk, ei tahtnud me eriti autos oleku peale aega raisata ja otsustasime masina võtta ainult üheks päevaks. Mõni kuu varem autot broneerides jäi silma väga palju no-name firmade pakkumisi. Läksime igaks juhuks kindla peale välja ja võtsime auto Europcarist. Et no muidu mine tea, saad mingi kohaliku Pedro rendikohast auto ja kes see siis jõuab seal hispaania keeles maid hakata jagama, kui mingid hädad peaks tekkima. Europcaris läks kõik väga ladusalt. Isegi lisakindlustusi ei hakatud pikalt pähe määrima, mis peaks Lõunamaades tavaline olema. Minu „ei“st saadi kohe aru ja edasi ja pidanud vaidlema.

Küsisin kerekahjustuste kohta ka, et mis siin teie mõistes kahjustused on? Teadupärast on Hispaanias ja Saksamaal natuke erinevad arusaamad „tervest autost“. Hispaanias on auto siis terve, kui ta veel liigub.

Küsisin, et kas iga väiksem täke on kahjustus? Tädi vastas, et ja-jaa, kõik täkked on kahjustused. Mõtlesime Eglega omakeskis, et okei, kahtlane, Hispaanias … ja iga väike täke loetakse kahjustuseks? Küsisin siis, et palju kahjustusi autol on? Vastati, et tagauksel on üks, rohkem pole.

Noh, kui autot läksime üle kaema (tädi ise kaasa ei tulnud), siis ma hakkasin auto esiotsast vaikselt minema ja kahjustusi pildistama. Kui olin 6 pilti ära teinud ja jõudsin selle kurikuulsa tagaukseni, siis selle juures sain aru, mis TEGELIKULT nende mõistes kerekahjustus on.

Loobusin edasisest pildistamisest, sest mälukaart oleks enne täis saanud, kui ma autole ringi peale oleks jõudnud teha. Nii et tädi bluffis ja meie arvamus pidas paika. Väiksed nühkimised pole ikkagi Hispaanias kerekahjustused. Need käivad asja juurde.

Nii kimasimegi siis oma vapra Pologa mägistele teedele. Tee peal kirusime ennast, et miks me TomTom-i küll kaasa ei võtnud. Arvasime, et mis see üks päev Google mapsi järgi sõita pole. Ma muidu olen suur Google mapsi fänn, aga no seal jättis ta töö ikka tõsiselt soovida. Saime siiski kõik kohad vaadatud, mida näha soovisime.

Meie suunaks olid asulad Valldemossa, Deia ja Soller. Kuna meil oli ainult üks päev autoga, ei saanud suuri plaane paika panna. Egle uuris enne välja, et seal kandis on ilusaid vaateid ja stiilseid kohti ja nii me sinna suunda liikusimegi. Ilusaid vaateid pakkuv teelõik algab Andratxi asulast ja kulgeb läbi Valldemossa, Deia ja Solleri asulate. Seda teed mööda (Ma-10) on tõeline nauding sõita. Aeg-ajalt saab teha tee ääres vahepeatusi ja imetleda vaateid. Meie lõpp sihtpunktiks oli Solleri asula. Las pildid jutustavad edasi:

Teekond. Ma-10.

Ei, see ei ole fotoshopitud pilt. Ühes kohas oligi nii ilus vesi. Kui muidu on sealkandis vesi küllaltki „tavaline“, siis mõnes kohas tunduvad vesi ja merepõhi kuidagi väga ebarealistlikult ilusad. See oli üks neist kohtadest.

Lõunasöögiks jääkohv.

Valldemossa, Mallorca.

Solleri tänavad.

Ehe kraam…

… otse puu otsast.

Port de Soller, Mallorca.

Port de Soller, Mallorca.

Port de Soller, Mallorca.

Lõunasöök jahisadamas.

Port de Soller, Mallorca.

Selliste rongidega sõidutati turiste Solleri asulast Solleri sadamasse.

Soller, Mallorca

 

Puhkuseks ideaalne, elama sinna ei tõmba.

Kui silmad olid jõudnud salvestada selle päevaga juba piisaval hulgal ilusaid vaateid, võtsime suuna tagasi hotelli poole. Tagasiteel mõtlesime, et hüppame poest ka läbi. Sattusime mingisse kohalikku väikelinna, mis jäi turistipiirkondadest eemale. Alati on lahe näha reisil ka „õiget elu“. Ja sealne argielu oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin. Mulle on alati meeldinud Hispaanias puhkamas käia, aga mitte kunagi ei ole tekkinud soovi seal igapäevaselt elada. Seekordne seiklus läbi tavalise asula kinnitas samuti seda. Ei oskagi väga põhjapanevaid argumente anda, aga no mitte miski ei tõmbaks sinna elama, ei teki kuidagi seda fiilingut, et „oh, siin tahaks küll elada“. Null emotsioon selle koha pealt. Aga nii kui tagasi oma hotelli juurde jõudsime ja promenaadil jalutasime, mõtlesime et on ikka mõnus koht puhkamiseks. Mitte ei taha siit mõne päeva pärast ära minna. Ehk et Hispaania on ja jääb meie jaoks mega mõnusaks puhkamiskohaks. Need palavad keskpäevad ja soojad õhtud.

Pärast päeva ringi vuramist oli mõnus ennast Vahemerre kasta, pärast mida puhtas hotellis külma duši all käia ning siis õhtusöögile minna. Pärast õhtusööki tammuda nagu ülesöönud paksuke veel hetkeks hotelli sisehoovi lebotoolile ja lihtsalt nautida … aaaaa … see on puhkus! Jääme seda tunnet igatsema.

Paksukesed lebos pärast kosutavat õhtusööki.

Sellega võib ära harjuda. Teenindajate (ja ka külaliste) näod hakkavad tuttavaks saama ja mõnus puhkuse rutiin tuleb sisse. Ka teenindajatel jäävad näod hästi meelde. Õhtul tuli teenindaja viisakalt ütlema, et me olevat eelmisel õhtul jookide eest unustanud raha maksmata. Meie olime aga 101% kindlad, et me jätsime raha jookide eest lauale ja veel sutsu tippi ka. Tädi oli aga veendunud, et raha ta eile laual ei näinud. Suurt numbrit sellest ei tehtud. Me veel ütlesime, et võime vajadusel täna selle kümneka uuesti maksta, kuna me ei soovi, et meid siin petturiteks tembeldataks. Teenindaja oli aga väga viisakas ja ütles, et ei ei eiiii, ei ole vaja ja kõik on timm. Ta ütles, et pole aimugi kuhu see raha kadus, aga meie ei pea muret tundma. Järgnevatel õhtutel me igatahes raha enam lauda ilma valveta ei julgenud jätta ja ootasime ära, kuni teenindaja selle kenasti oma kukrusse pani.

Neljas päev päälinnas

Üks kohustuslik ring oli vaja ka pealinnas ära teha. Mallorca pealinnaks on Palma (Palma de Mallorca). Sinna saime bussiga, mis startis otse meie hotelli ukse eest. Õigel kellaajal! Hispaanias. Aga täpne oligi ta vist ainult meie peatuses, sest 40 minutit kestma pidanud sõit sai tegelikult 20 minutiga tehtud. Graafik oli siis rohkem vist moe pärast.

Pealinna kohta pikalt jutustama ei hakka. Tahtsime lihtsalt natuke tänavatel käia ja kusagil süüa proovida, mingit suurt kultuuripaketti ei olnud plaanis.

Peaaegu nagu Pirita tee Tallinnas? No kui palmid ära võtta ja termomeeter jahedamaks keerata.

Catedral de Mallorca

Catedral de Mallorca

Palma tänavad.

Palma tänavad.

Turu pääl.

Vürtsikuse astmed on väga piltlikult ära selgitatud.

Nii ehe mammi seisis tänaval, et ma ei saanud pilti tegemata jätta.

Palma tänavad.

Papagoipuurid rõdudel ja tänavale kostuvad papagoi hääled – see annab õige soojamaareisi tunde.

Palma vanim kohvik. Tripadvisoris kiidetud koht, aga meie toidust väga vaimustuses ei olnud. Pakuti kohalikku poppi saiakest ja jäätist.

Parkimise stiilinäide Mallorcalt. Mis sa hädaga teed, kui tänavad kitsad on.

Huvitav automaat jäi tänaval silma.

Kaubavalik oli lai ja kirev. Algas burgeritega…

…ning ei puudund ka muud eluks vajalikud asjad. Ikka tuleb teinekord tänaval jalutades soov mõni mänguasi osta. Ja kuna lastele mänguasju ei olnud, siis nendele saab kohe kõrvalt Kinder šokolaadi näppu anda.

Pärast väsitavat ringikäiku linna peal tuli enne õhtusööki natuke ka lõõgastuda.

Seal ei ole meie. Lihtsalt ilus pilt.

Viimasel õhtul kohanimed kah selgeks

Meie asukohaks Mallorcal oli piirkond nimega Les Meravelles. Meie hotell asus seal ja käisime päeval ka rannas seal samas. Viimasel õhtul mõtlesime õhtustel tänavatel natuke jalutada. Kõnnime kõnnime ja järsku tunneme ühe söögikoha ära. „Näe, see on ju see sama putka, mida telekas koguaeg näitab, kus kõik sakslased koos on.“ Olgu öeldud, et telekast näeb igal nädalavahetusel mingit lõiku Mallorcast. Olgu seal siis lihtsalt mingi tänavaküsitlus või teema pidutsevatest sakslastest. See 17. Bundeslandi tiitle on tätisa õigustatult Mallorcal, tõesti oleks nagu osa Saksamaast.

Aga jah, ühesõnaga hakkasime siis telekast tuttavaid kohti nägema ja viisime kokku, et jõudsimegi ootamatule El Arenalile. Küsite mis imeloom see El Arenal on? El Arenal või S’Arenal või lihtsalt Arenal, heal lapsel mitu nime. See on piirkond, mis on paljude sakslaste magnet. Tegemist kõige populaarsema turistipiirkonnaga, mis on üks osa Playa de Palmast ehk siis rannariba, mis jääb pealinna Palma de Mallorca (10 km) ning lennujaama (5 km) lähedale. Kui otsid mõnusat öist klubi-fiilinguga peohõngulist elamust, siis see on ideaalne koht. Klubidest kostub tänavatele muusika, tänavakaupmeeste äri vohab, rannapromenaadil rüüpad kokteili ja elu su ümber keeb.

Meie istusime tunnikese seal, nautisime sealset melu ja viimast õhtut ning jalutasime oma rahulikumas piirkonnas asuvasse hotelli tagasi. Tänavapilt ja heli selle lühikese teekonna jooksul muutusid päris palju.

Poistel tihe töö koguaeg käis. Kellad, prillid, kaltsud, jäätised – kõik müügiks!

Lõunasöök Playa de Palma promenaadil.

Kahtlustav pilk, aga maitses hää!

Playa de Palma, Les Meravelles.

Nägemist Mallorca

Meie puhkus Mallorcal oligi läbi saamas. Viimasel varahommikul oli plaanis minna Vahemerest tõusvat päikest imetlema. Mõeldud-tehtud. Üks väike tagasilöök siiski oli – päike va raibe tõusis valelt poolt. Aga me ei lasknud end sellest häirida, sest juba eelmisel õhtul arutlesime, et päike loojub kahtlaselt vales kohas, et meie hommikune päikesetõusu vaatamine võib olla vähe raskendatud. Nii oligi. Vaatamata sellele pakkus loodus meile siiski ilusaid värve, mida jäädvustada ning lisaks oli mul omast käest üks ilus modell ka võtta, keda pildi peale sättida.

Aga ega siin enam pikka pidu polnudki. Viimane hommikusöögi nautimine, lennujaama ja olimegi mõni tund hiljem tagasi Weeze lennujaamas. Sel korral hilinemise polnud ja maandusime mõni minut enne graafikut nagu Ryanairil tihti kombeks. Kuna Lya ja Andrus olid parasjagu oma Itaalia reisilt tagasi Saksamaale jõudnud, siis tulid nad meile lennujaama vastu ning saime nendega Düsseldorfi. Veetsime koos viimase ühise õhtu ja saatsime järgmisel hommikul reisisellid Eesti poole teele. Olidki kõigil puhkused selleks korraks puhatud ja võis sujuvalt argiellu tagasi söösta.

Mallorca jättis igatahes väga hea mulje. Meie ootused olid enne reisi suhteliselt madalad ja eelarvamusi oli palju. Osad neist pidasid paika, aga üldjoontes rõõmustas kõik kogetu väga positiivselt. Kui esialgu kartsime, et me ei saa oma lühikese reisiga õiget fiilingut kätte (üks õhtu + 4 täispikka päeva + viimane hommik), siis tegelikult ei olnud hullu midagi. Kolmandal päeval tuli mõnus reisirutiin sisse. Ideaalis oleks võinud mõni päev kauem olla, aga kuna tegemist ju Saksamaa 17. Bundeslandiga, siis küll me sinna kunagi tulevikus veel satume.

Adiós!

No Comments Yet.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*