Kirsimetsa rahvaga Amsterdam, Brüssel, Luxemburg, Bernkastel-Kues. Lisaks veel Saksamaal pulmas.

By 1 6

Toimetusterohke augustikuu on möödas ja puhkused selleks suveks puhatud. Esimesel puhkusenädalal toimetas Egle kodus ringi, teisel nädalal ühinesin puhkusega ka mina ning lisaks tulid Tiiu ja Kaivo meile Surjust külla, kellega koos külastasime lähedal olevaid naaberriike. Kolmandal nädalal lendasime Eglega palmi alla, et proovida omal nahal ära sakslaste seas palavalt armastatud reisisihtkoht Mallorca. Kuna tegemisi oli palju, siis kajastaks antud postituses esimest reisi.

 

Pulmad Saksamaal

Aga enne veel kui siirdume tagasi augustisse, kiire tagasivaade ka eelmisesse nädalavahetusse. Nimelt käisime Nihati (minu endise ülemuse) ja Sarah pulmas. Tegemist oli siis Türgi-Saksa pulmaga, millel Türgiga väga palju pistmist ei olnud, kuna Nihat on eluaeg Saksamaal elanud ja sügavalt saksastunud. Ei olnud 1000 külalist ja pidu ei kestnud kolm päeva.

Pulm oli väga hästi korraldatud ja andis võimsa emotsiooni. Kuna see on meie ainus pulm Saksamaal ja Eestis oleme kokku vist neljas pulmas käinud, siis mingeid põhjapanevaid järeldusi ja võrdlusi teha ei oska. Aga paar fakti siiski.

1) Kui Eesti pulmas on laua keskel viinapudelid, siis siin olid pudelite asemel menüüd. Sealt võis leida tulba nimega „Verschiedene Spirituosen“, mille hulgast oli võimalik erinevat sorti kangemat kraami tellida. Ütlesid kelnerile mida soovid ja toodi vastav hulk täidetud pitse lauda.

2) Saksamaa ja õlu kuuluvad kahtlemata kokku. Vaadiõlut sai soovi korral terve õhtu morsi asemel juua.

3) Eestist tuntud iga 5 minuti tagant „nooooooh, võtame kõik koos pruutpaari terviseks pitsi viina“ joomist nagu polnud ja kedagi õhtu lõppedes laua all magamas ka ei näinud. Kuidagi maitsekalt ja kultuurselt käis see napsi võtmine.

4) Esimeseks söögiks oli pidulikult pulmatort ja alles siis asuti põhisöögi kallale.

5) Kui eestlased istuvad laua taga ja söövad end terve õhtu jooksul nii ogaraks, et paha hakkab, siis siin oli asi natuke teisiti. Tõsine sööming kestis võib-olla 16.00-17.00. Kui aga siis DJ laulujupi üles võttis, oli kogu rahvas KOHE tantsupõrandal. Ei mingit „algul ei saa vedama, pärast pidama“ varianti. Ikka väga kohe saadi vedama. Ja see kestis umbes kella 01.30ni samas rütmis välja. Vahepeal oli sekka ka huvitavaid aktsioone, püstijalu haarati snäkke, aeg-ajalt jahutati end, aga laias laastus tantsis kogu rahvas vahet pidamata nii et seda nägu.

Võimalik, et see tantsuhullus oli just konkreetse peo tunnusmärk, sest õhtu edenedes küsis Nihat ka ise mu käest „On ikka võimas värk jah? Oled enne sellist hullust näinud?“. Nii et oli ka tema enda jaoks see midagi erilist. Korralik tantsupidu.

Õnnitlused pruutpaarile ja täname ülilaheda peo eest.

Pulmad Saksamaal.

Külaliste saabumine

Nii, aga rändame nüüd ajas tagasi augustisse, meie suvepuhkuse esimese reisi juurde. Kusjuures meil oli augustis nii tihe graafik, et Lya ja Andrus tegid ka oma igasuvise reisi ja sellega seoses külastasid ka nemad meid Düsseldorfis. Esiteks vahetult enne Tiiu ja Kaivo saabumist ning lisaks veel augusti lõpus kui me Mallorcalt tagasi jõudsime. Nende sihtkohaks oli Itaalia ning vahepeatustena külastasid nad meid nii minnes kui tulles. Suur tänu kogu kraami eest, mis Eestist kaasa veeti.

19. augusti laupäevasel õhtupoolikul läksime Düsseldorfis rendiautot võtma. Mul oli keskklassi auto kinni pandud ja selle me ka saime, kuigi härra teenindaja pakkus auto osas upgrade-i võimalust. Nimelt oli pakkuda üks Mustang. Kuna me sellest aga väga lugu ei pidanud ja kogu reis oleks antud isendiga hirmus kitsaks ning ebaökonoomseks läinud, jäime ikkagi oma Ford Kuga peale kindlaks. Aga huvitav pakkumine sellegipoolest.

Kui külalised Weeze lennujaamast peale olime korjanud ja kodinad meie juurde ära visanud, läksime otsejoones Düsseldorfi vanalinna keha kinnitama. Üks korralik pruulikojapraad juba kõhtu tühjaks ei jäta.

Kirsimetsa delegatsiooni ametlik vastuvõtt.

Paras suutäis.

Kes korraliku saksa kõrtsi meeleolu tahab saada ning boonusena veel kõhu ka täis süüa, siis astuge läbi. Hausbrauerei zum Schlüssel, Düsseldorf Altstadt.

 

Kölni loomaaed – investeerige natuke parkimiskohtadesse!

Teisel päeval kolasime natuke Kölni peal. Tegelikult oli kavas külastada sealset loomaaeda, aga no tule taevas appi. Parkima ei mahu. Kõik siltidega viidatud parklad olid täis ning kolm ringi ümber kvartali sõites ei leidnud ka tänavate ääres ühtki vaba kohta. Nii jäi Kölni loomaaeda minemata mitte ainult meil, vaid ka tervel hulgal teistel potentsiaalsetel külastajatel, kes koos meiega ümber loomaaia tiirutasid ja parkimiskohta otsisid. Meie lõime aga käega ning liikusime tagasi Düsseldorfi poole. Nautisime seal vaadet linnale, libistasime Rheini promenaadil mõned karastavad joogid ning sõime end õhtul Bambusgartenis heast-paremast ogaraks.

Rhein, Düsseldorf

Anar tutvustab Düsseldorfi linnapildis leiduvaid logosid, mis just tema käeläbi ilmavalgust näinud.

Kaivo (omade seas rohkem tuntud Kuldi nime all) poseerimas endanimelise sildi all.

 

Päev Amsterdamis

Esmaspäeval lõime autole korralikult hääled sisse ja kimasime Amsterdami poole. Olime sihtpunktiks võtnud sealse Heinekeni õlletehase muuseumi. Ma oleks seal eelmisel suvel koos Malaga peaaegu juba ära käinud, aga kui tänaval pikka ja looklevat piletisaba nägime, jäi tol korral plaan katki. Sel aastal ostsime piletid eelnevalt internetist ära ja asi läks väga libedalt.

Piletikontrollist läbi minnes sai käepaela, mis ei olnud päris tavaline käepeal. Aga sellest natuke hiljem. Muuseum on täitsa põnevalt üles ehitatud ja leidub palju interaktiivseid vidinaid, mis külastusele vunki juurde annavad. Näiteks jõuab ühel hetkel mööda maja ringi käies sellisesse kohta, kus grupp inimesi pannakse 4D kino kasti. Seal oled sa kehastunud ise õlleks, kus näed enda teekonda päris protsessi algusest peale kuni oled lõpus pudelisse villitud ja poeletile jõudnud õlu. Päris lahe kogemus.

Kogu tuur Heinekenis võttis meil paar tundi aega. Mitu korda oli tunne, et no nüüd saab läbi, no nüüd saab läbi, aga ikka tuli koguaeg midagi uut. Ühel hetkel kui liftideni jõudsime, arvasime, et oli tore muuseum ja viiakse liftiga alla. Aga üllatuseks ütles Heinekeni-poiss liftis, et nüüd viime teid muuseumi kõige parema osa juurde. Katusele, kus on baar, saab osta nänni ja süüa grillliha.

Paar lõiku tagasi mainisin käepaela, mille piletikontrollist läbi tulles käe ümber sai. Nimelt oli selle küljes kaks junni. Need kehtisid katusekorrusel asuvas baaris valuutana. Üks junn (moodsalt nimetatakse neid junne tänapäeval vist Tokensiteks) võrdus üks jook. Ja kuna varasema tuuri käigus anti meile juba üks klaas Heinekeni mekkida, siis sisaldus piletihinnas tegelikult kolm klaasi õlut. Äss diil!

Heinekeni maja valuuta

Hollandlased on suured interaktiivsete lahenduste fännid. Väntad ratta peal, ekraanilt (kus näed iseennast rattaga mööda Amsterdami tänavaid kihutamas) jooksevad karaoke sõnad, et oleks hea viisijuppi kaasa laulda. Pärast aktsiooni sisestad enda meili aadressi aparaati ja hopsti uhke video on hetk hiljem mälestusena oma telefonis.

Täpsuse proovimine õlle valamises.

Kunst koos väikeste modifikatsioonidega.

We will BEER right back 😉 Tegemist oli juurdeehitusega, kus käis parasjagu remont. Natuke kopsimist ja puurimist oli ka kuulda. Selle ebameeldivuse pärast (mis tegelikult ei olnud mitte midagi ebameeldivat – lihtsalt minutikese kuulsid ühes kohas puurimist) oli suisa inimene välja pandud, kes jagas “ebameeldivuse kannatajatele” tänutäheks Heinekeni stiilseid pudeliavajaid. Klienditeenindus oli ikka ülisõbralik igal sammul. Ei tea kas neile makstakse nii hästi palka või on töölistel kohustus igal hommiku paar pudelit Heinekeni hinge alla tõmmata. Misiganes see põhjus on, teenindus seal igatahes 5+

Rõõmsameelne turist Amsterdami tänavatel.

Amsterdam oma täies hiilguses.

Parkimine Amsterdami moodi.

Kuna meil oli õhtuks bookitud ööbimine Brüsselis, siis võtsime ette paaritunnise sõidu Amsterdamist Brüsselisse. Teed muutuvad nigelamaks, autode numbrimärgid muudavad vaikselt värvi, parkimishinnad lähevad odavamaks – selge, oleme Belgias. Kusjuures Amsterdami parkimine on naaberriikidega võrreldes tõesti mitu korda kallim. Kui päeva jooksul mõnes erinevas kohas Amsterdami südalinnas parkida, pole üldse keeruline 50 eurot parkimise eest välja köhida. Jalgrattariik nagu nad on, promovad jalgrattaga liikumist.

 

Brüssel

Uus päev. Istume hotellis hommikusöögilauas, sööme masinasoojasid vahvleid, libistame värskelt pressitud apelsinimahla ning vaatame hiiglaslikest akendest Brüsseli südalinnas toimuvat. 30 minuti jooksul oleme näinud vaid tänavakoristajaid. Kahtlane. Teisipäev ja ei ühtki hingelist. Küllap on vihmane hommik selles süüdi. Tunnike hiljem tänavatele jõudes on suurem osa poode ka kinni. Kahtlustame riigipüha. Ja kõikvõimas Google kinnitab, et nii ongi.

Õnneks paari tunni möödudes pöördub vihm päikeseks, inimesed tulevad tänavatele ja ka poodide uksed hakkavad vaikselt avanema. Väga hea, päev on päästetud!

Stiilse kaubavalikuga pood. Nime enam ei mäleta, aga väga lahedat kraami oli müügil.

Brüsseli tänavad.

Õllemaa nagu ta on, õllevaliku üle ei saa nuriseda,

Brüsseli keskväljakul. Juur- ja köögiviljadega väheke kunsti tehtud.

Grand Place, Brüssel.

Ja pissiv poiss oligi täpselt nii väike juntsu. Midagi väga vaadata pole, aga no kohustuslik vaatamisväärsus ju ikkagi!

Šokolaadipoes. Neid seal jagus.

Polte, mutreid?

Tööriistasid?

Pissiv poiss on teema.

Tagasihoidlik valik pissivaid poisse turistipoes.

Brüsseli südalinnas leidub meeletus koguses soliidses eas uhke arhitektuuriga maju. Kui Brüsselit peaks ühe sõnaga iseloomustama, siis ma ütleks „beež“. Enamik majad on heledat karva beežikad ja linnapilt seetõttu selline ühtlaselt soe helebeež.

Uhke kaubatänav Galeries Royales Saint-Hubert, Brüssel.

Külastasime kuninglikku paleed Place des Palais. Vast huvitavaim moment seal oli see, kui keegi võõras daam meie ees oma pojale sulaselges eesti keeles ütles: „Need lambid tunduvad siin nii rasked, ei tea kas alla ei kuku?“, mille peale Kaivo kostis seljatagant ootamatult kõva selge häälega „Ei nad kuku midagi!“. Kihnumemm oli eestlaste kohtumisest nii vaimustuses, et jutustas veel mitu minutit.

Place des Palais. Kuningpalee Brüsselis.

Uhke-uhke, pole midagi öelda.

Ja sissepääs oli kõigile tasuta!

Kuna juba Brüsselis olime, siis vaatasime ka muud tähtsad hooned üle. Hüppasime läbi Europarlamendi hoonete kompleksi juurest.

Täitsa oma emakeeles voldikud ja puha.

Station Europe. Kunagine raudteejaam liinil Brüssel-Luxemburg. Nüüd on seal infopunkt Europarlamendi hoonete ja kõige muu sellega seonduva kohta.

Teekond Brüsselist Luxemburgi

Õhtusel teekonnal külastasime Belgia linna nimega Dinant. Tegemist väikese linnaga, kus on paar päris fotogeenilist kohta. Mööda tänavaid jalutades jäi silma üks pooles vinnas garaažiuks. Tegin garaažis olevast tsiklist ühe pildi ja liikusin edasi. Mõni sekund hiljem hõikas Kaivo „Tulge tagasi, peremees tahab meiega vist rääkida“.

Ja nii oligi. Sõbralik härra nägi, et me korra ukse alt piilusime ja tegi meile ukse lahti ning kutsus lahkelt masinat kaema. Üritasime kuidagi suhtlemiseks ühist keelt leida, aga kuna tema ja meie keeltepagasi peale ei leidunud ühtki sama keelt, siis käis edasine vestlus käte ja jalgadega.

Härra rääkis tsikli ajaloost, näitas erinevaid dokumente, küll hiina- küll venkeelseid ja lõpuks saime oletuslikult mingi pildi ette, mida ta tõenäoliselt rääkis.

Lahe papi oli. Täitsa üllatav kui palju võib teisest inimesest aru saada, vaatamata sellele, et ühist keelt sõnakestki ei räägi.

Dinant, Belgia.

Näikse Renault’ fänn olevat. Vanakool ja uuskool mõlemad kenasti esindatud.

Dinant. Väga omapärane linna sisenemine.

Kolmapäev Luxemburgis

Hommikul tänavatel käies tundus taaskord olukord kuidagi vaikne. Mõtlesime, ega ometi jälle riigipüha? Aga ei olnud. Kõik poed avasid oma uksi lihtsalt täiesti lambiaegadel. Üks tegi uksed lahti 10:18, teine 10:42 ning kolmas 11:27. Stopperiga kõrval ei seisnud, aga umbes nii tundus olevat. Ei tea kas Luxemburgis ongi nii kombeks või olid kaupmehed sel hommikul lihtsalt laisad.

Luxemburg.

Luxemburgis turu pääl.

Imeline Bernkastel-Kues

Sama päeva õhtuks tiirutasime läbi Moseli veiniistanduste Bernkastel-Kuesi poole. Eks Moseli ääres ole lugematu hulk ilusaid asulaid, aga meie lemmik on siiani olnud Bernkasel-Kues. Kaks aastat tagasi käisime seal poistega veinikeldris degusteerimas ja tegime vanalinnas kerge lõunasöögi. Ja kuna tegemist nii ilusa kohaga, siis sel aastal jäime Bernkastel-Kuesi vanalinna hotelli ka ööbima, et võtta sealsest ilust viimast. Olgu see keskpäevane päike, õhtune hämarus, hommikune udu – seal tundub kõik kuidagi müstiliselt ja muinasjutuliselt ilus. Las pildid räägivad enda eest.

Sõiduteed Moseli viinamarjaistanduste vahel.

Hotellis olid tubadel stiilsed “numbrid”.

Bernkastel-Kues.

Tänavatel kõndides on aeg-ajalt näha majade küljes viinamarju.

Muinasjutuline Bernkastel-Kues.

Hommikune vaade hotelliaknast vasakule…

…ja paremale.

Neljapäeval suund tagasi Düsseldorfi poole.

Kui hotellis hommikukohv joodud, sättisime end vaikselt tagasi kodu poole. Teadsin, et üle Moseli jõe ehitatakse parasjagu ühte silda ja tahtsin selle oma silmaga ära kaeda. Tegemist polnud päris klassikalise sillaga üle väikse ojakese, vaid seal oli käsil vähe tõsisem projekt. Projekti hinnanguline maksumus  ca 200 miljonit eurot. 1,7 km pikk ja 160 m kõrgune.

Hochmoselbrücke. Sild lõpeb jõe kohal ehk siis hetkel veel teekond ei kuskile.

Naudime veel viimaseid vaateid, mida Moseli äärsed alad pakuvad ja üritame need endale kuidagi mälusse jäädvustada.

Tõmbame esimese reisi otsad vaikselt kokku

Enne koju jõudmist tegime väikse põike veel Belgia piiri äärde Monschausse, kus sõime kõhu täis, ostsime mõned purgid keskmisest erilisemat sinepit ja jõudsimegi omadega tagasi Düsseldorfi.

Reedel, siis kui naispere shoppamas käis, külastas meespere Düsseldorfis automuuseumi/-poodi. Mina pean muidugi häbinägu ees tunnistama, et kuigi oleme nüüdseks üle kolme aasta Düsseldorfis elanud, jõudsin sinna alles esimest korda. Tasus käia! Kes kunagi Düsseldorfi satub ja soovib natuke vanemaid ja erilisemaid autosid kaeda, siis astuge igatahes läbi! Kohal nimeks Classic Remise Düsseldorf.

See pole päris tavaline muuseum, kuna 95% sealsetest autodest on ka müügis. Hinnasilt juures ja kel huvi on, saab auto kohe ära osta. Lisaks saab seal piiluda ka pisikestesse töökodadesse, kus autosid parasjagu putitatakse. Kellel vaadatakse kapoti alla, kellel restaureeritakse istmeid.

Ja kogu see ilu on inimestele tasuta vaatamiseks! Tegemist ju ikkagi poega ja kes siis poodi minnes piletit küsib?

Classic Remise Düsseldorf

Huvi ’69 aasta Ferrari vastu? Aga palun, 775 000 eurot ja auto on sinu.

Selline Porsche siis.

Ja nii oligi esimene puhkusenädal lõpule lähenemas. Tuhat tänu Tiiule ja Kaivole selle visiidi ning ägedate elamuste eest. Oli väga meeldiv kvaliteetaeg. Loodame, et teile meeldis sama palju kui meile ja teadke, et olete alati uuesti oodatud!

Laupäeval tegime väikse rongisõidu Düsseldorfist Weeze lennujaama. Tiiu ja Kaivo läksid Eesti poole ja meie Eglega hakkasime end Mallorca lennu peale seadma, mis meil esialgu küll  väga hästi ei tahtnud õnnestuda. Aga sellest kõigest juba järgmises postituses…

1 Comment
  • Tiiu ja Kaivo
    September 11, 2017

    Imetore nädal oli, on mida meenutada. Suured tänud, kallid Egle ja Anar, et nii vahva reisiplaani koostasite ja meiega ringi sõitsite.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*