Aasta aega Saksamaal

By 1 8
Emotsioonid endiselt meeles

Just see oli, kui meid Riia lennujaamas kahe kohvriga maha pandi ja alustasime oma teekonda tundmatusse. 6. juuli aastal 2014. Kõik need emotsioonid ja hetked on siiani meeles. Lennukis teineteisele otsa vaatamine ja laused:

„Kuule, me lendame Saksamaale, aga mitte puhkama vaid hoopis elama.“;

„Me lendame praegu oma uue kodu poole, teadmata isegi kus see täpselt asub, mis on seal lähedal ja milline see korter ikka päris täpselt välja näeb.“;

„Kas meid üldse keegi ootab seal korterivõtmetega?“;

„Kas tuleb mingeid takistusi üürilepingu sõlmimisel?“;

„Kuidas seda teist ja kolmandat tegema peab? Kuhu minema? Kus registreerima? Mida registreerima? Miks? Kas? Mis kindlustus? Nimesildid? Ah? Kuidas sinna saab? Kuhu tänavale?…“

 

Isegi see rahulolu tunne on meeles, kui esimesed punktid said kohe hoogsalt ja edukalt tehtud. See kergendus, kui paberid olid allkirjastatud ja sai oma WG tuppa tooli istutud ja tõdetud fakti, et kuradima libedalt läks see algus. See tunne on meeles, kui me õhtul Immermannstraßel What’s Beefis söömas käisime ja hiljem mööda Steinstraßet Königsallee poole kõndisime, teadmata ise kus ja kuhu me kõnnime „Ah, lähme sinna poole, seal tundub midagi olevat“. Isegi see suitsuhais nendes patjades ja tekis on meeles, millega esimese öö magama pidime. Ja kui keeruline tundus ühistranspordi süsteem. Mitte et see nüüd laitmatult selge oleks, aga vähemalt on ta arusaadavam. Räägivad, et seda süsteemi ei olegi inimloomal võimalik päris 100%liselt selgeks saada. Nii et siis võib vast endaga praegu juba täitsa rahul olla.

 

Raske on küll kirjeldada, aga see tunne on nii hästi meeles, kui kõndisime aasta tagasi esimesel päeval siin ringi. Mingisugune kompott põnevusest, teadmatusest ja võõrast keskkonnast. Mitte ainult esimene päev, vaid esimesed nädalad. Detailselt on meeles trajektoor, kus esimestel nädalatel jooksmas käisime. Kui nüüd aasta hiljem liikuda mööda samasid tänavaid, siis see tunne on hoopis teine. Kõik on nii kodune ja arusaadav. Neid asju on meeletult palju, mis tundusid siis võõrad, imelikud ja harjumatud. Olgu nendeks siis kaupluste nimed, tänavate nimed, pikad ja keerulised sõnad, tootevalik poodides, osad ühistranspordi liinid, kõiksugu asjaajamised jne jne. Nüüd, aasta hiljem, ei oska neid „imelikke“ asju välja tuuagi, sest paljud „asjad“ on saanud harjumuspäraseks ja iseenesest mõistetavaks.

 

Edukas start

Aasta on möödunud tegusalt. Meil küll otseselt mingit „to-do listi“ seinal pole, kuhu märgime linnukesi, et vot see ja see peab tehtud saama, siis on aasta edukas. Meil on eesmärgid mõtteis olemas, mille poole püüdleme ja nii ta vaikselt läheb. Okei, poolaasta eesmärk meil küll oli. Lubasime endale, et kuus kuud peame n-ö vastu pidama ja üritama jalgu alla saada, enne tagasi Eestisse ei lähe, maksku mis maksab. Et kui selle aja jooksul mitte miski siin ei õnnestu, siis peab saba jalge vahel ikkagi Eestisse tagasi minema. Õnneks nii must stsenaarium meid ees ei oodanud, et oleme jõuluõhtuks võlgades ja õues kuuse all külmetamas. Seega saime oma teekonda plaanipäraselt jätkata. Hiljutine WG-st ümberkolimine eraldi korterisse oli oluline edasiminek, mis tegi meid ülirõõmsateks.

 

Värsked asukad vs aastase kogemusega elanikud

Saksamaal elamise aastapäeva puhul tegime väikse söömingu ka. Ja kus mujal siis ikka, kui Immermannstraßel What’s Beefis. Sama koht, kus me aasta tagasi esimest korda Düsseldorfis söömas käisime. Nostalgitsesime ja tõdesime fakti, et aastaga on palju muutunud.

 

6. juuli 2014

„Lähme vaatame, kas kuskil süüa ka saame.“

„Ei tea kuhu poole peaks minema.“

„Wow, kõik on mingeid hieroglüüfe täis.“

„Homme peaks kusagilt üritama normaalset toitu leida. Huvitav kus lähim pood on? Mis nimega poodi otsida?“

„Nii, milline võti see toavõti nüüd oli?“

… ja noored ei saanud mõhkugi tänavail kõrvukostvast keelest aru.

 

6. juuli 2015

Anar ostab ebay Kleinanzeigeni kaudu ühe detaili kodusesse majapidamisse. Kirjavahetuses müüjaga tuleb küll koolis õpitud Akkusativi ja Dativi eessõnade tabelist paar fakti üle kontrollida, aga kiri saab korrektselt kirjutatud. Kaubale järgi minnes ja aadressi vaadates tõden fakti, et oh see ju täitsa tuttav koht, kuhu peab minema. Äratundmisrõõm.

Egle tuleb töölt koju ning kuna varsti on aeg praeguse töökohaga lõpparve teha, siis käib paralleelselt tegutsemine uue võimaliku „õige“ töökoha leidmiseks. See siht on seatud küll sügisesse, aga Saksamaal peab sellega juba aegsalt tegutsema hakkama. Eelnevalt on Egle käinud Arbeitsagenturis(?) või Jobcenteris(?) asju ajamas (Egle oskab neist asjadest täpsemalt kirjutada, mina ei adu seda maailma väga hästi).

„Ma lähen käin siin nurga peal majas ühe tädiga kohtumas, mul on seal Termin. Koolitus CV paremaks tegemise osas. Lähme pärast siis Immermannile sööma. Straßenbahniga üks peatus pärast Hbfi. 707 või 708ga, neil ei tohiks praegu Umleitungeid olla.“

Ehk siis teadmiste ja sõnavara osas oleme muutunud aastaga vähe pädevamaks.

Omavaheline vestlus trammis, kui kuulame teisi inimesi rääkimas „No see nüüd küll päris puhas saksa keel polnud, mingi kerge aktsent oli juures. Ta hääldas seda ühte sõna nagu türklane.“

Mitte et me nüüd mingid keeleteadlased valmis oleksime, ei oska ju veel isegi teab mis hästi rääkida. Siinkohal räägin ainult enda eest, kuna Egle on minu arvates juba väga äss oma saksa keele oskusega. Nullist alustanud ja aasta aega elanud ning räägib nagu Miška (või oleks paslik öelda, et räägib nagu Klaus või Wolfgang). Aga jah, aastaga on kõrv ära harjunud ümbritseva keelega ja teeb juba vahet, kes räägib tänaval Hochdeutschi, kes räägib nagu harimatu, kelle sõnavara on rullnoklik või slängist pungil, kes on Balkanimaalt tulnud, mingid grammatilised vead jäävad kõrvu jne.

 

On olnud hea ja edukas aasta

Kui postituse alguses kirjutasin, et esimestel päevadel oli põnevuse, teadmatuse ja võõra keskkonna tunne, siis praegu on teistmoodi tunne. Hea tunne. Kuna ma lihtsalt olen eluaeg kergemat sorti Saksamaa fänn olnud (lapsepõlve trauma – selle parimas tähenduses) ja tahtnud siinses keskkonnas elada, siis nüüd on see käes. Aasta aja puhul võib vist juba öelda, et oleme siin elanud. Näis, mis toob teine aasta Saksamaal.

 

Ja ei saa jätta mainimata, et ülisuurt rõõmu teevad meile külalised Eestist. Ausalt öelda ei oleks esialgu osanud uskudagi, et meil nii palju külalisi aasta jooksul läbi käib. Eks see ole muidugi suuresti esimese aasta fenomen. Aga samas, aasta on täis ja juba paari nädala pärast tulevad poisid meile teistkordsele visiidile. Ning septembrisse on osadel delegatsioonidel juba broneeringud tehtud. See teeb meile head meelt!

 

Tsiteerides üht oma sõjaväekaaslast, kellele meeldis enne magamajäämist öelda (vene aktsendiga) „No poisid, oli tore päev!“. Siis kasutaks antud fraasi modifitseeritud kujul ning ütleks „No poisid ja tüdrukud, oli tore aasta!“

1 Comment
  • Lya
    July 9, 2015

    FROHES NEUES JAHR! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*