Jälle üks eesmärk täidetud – Anar sai töölepingu

By 1 7

Kui Anaril kevadel praktika läbi sai, olid teised (loe: Egle) juba tööle läinud. Nii alustaks seda postitust ilmselt Oskar Luts. Aga nii ta oli. Minul oli kohe pärast 6-kuulist praktikat uus siht silme ees – leida endale sobiv töökoht. Esialgu „puhkasin“ ühe kuu, ehk siis tegin oma freelanceri asju ning putitasin portfooliot sobivamaks, et võimalikele uutele tööandjatele rohkem meeltmööda olla.

 

Sel korral oli töökohta juba tunduvalt parem otsida, kui kaks aastat tagasi. Tol ajal saatis CVsid laiali mingi suvaline tüüp kusagilt Eestist, kellel olid kõik dokumendid inglise keeles. Lisaks polnud tal mitte mingit kogemust Saksamaal. Nüüd oli olukord aga pisut teine ja tundsin seda ka ise. Kui 2014. aastal tööle üritasin saada, kandideerisin mitmekümnesse kohta. Vestlusele kutsuti mind tol korral vaid ühte kohta (trivago nimeline ettevõtte, kus töökeskkond on ingliskeelne). Valituks ma ei osutunud. 2015 oli katse kaks, kui mulle oli selgeks saanud, et asi ei pruugi väga libedalt minna ja katsetasin töökoha leidmise asemel hoopiski  praktikakohti. CV sai saadetud samuti mitmekümnesse kohta, kust sain ühe positiivse tagasiside. See oli minu hea (nüüdseks endine) praktikakoht 4NewLevels, kus möödusid väga meeleolukad ja kasulikud 6 kuud. Kuigi meie kõigi teed läksid kevadel laiali, käime endiselt kord kuus miitingul vanu häid aegu meenutamas. Libistame kaks õllet, sööme Pizzat ja heietame niisama.

 

Meenutan 4NewLevelsi punti väga hea sõnaga. Nagu siin elus ikka on, et üks asi viib teiseni. Sealt saadud keelepraktika, tööalane kogemus ning paar olulist punkti CV-s andsid mulle palju juurde ning olid olulisteks teguriteks uue töökoha leidmisel. Lisaks tasub ära mainida, et ülemus ja praktikakaaslased aitasid mul praktika viimastel päevadel CV ja motivatsioonikirja korrektsemaks teha. Varasemalt olid need mul oma vigase keeleoskusega kirjutatud. Lisaks kirjutati mulle veel nii uhke soovituskiri kaasa, et võimalikul uuel tööandjal oleks olnud raske mind mitte enda juurde tööle võtta.

Ja seda oli tunda. Kui varasemalt olin kandideerinud paljudesse kohtadesse ja saanud vaid üksikut positiivset tagasisidet, siis sel korral oli olukord teine. Jõudsin kandideerida vaid kahte kohta, millest esimesse sain kohe tööle. Etteruttavalt olgu öeldud, et kui ma olin mõne päeva juba tööl olnud, sain tagasiside veel ka teisest kohast, kuhu mind vestlusele kutsuti. Kuna teiseks kutsujaks oli Saksamaa (ja ka maailma) üks edukamaid reklaamiagentuure BBDO, siis tahtsin juba puht sportlikust huvist seal vestlusel ära käia. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin. Sain ühe tööintervjuu võrra jagu kogenumaks ja tõdesin fakti, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Tööandjaks oleks olnud küll suur ja uhke ettevõte, aga pakutav positsioon ei olnud päris minu teetass. Ja mis mind seal tööintervjuul imestama pani – niiiiii ausalt räägiti kõik ära. Uskumatu. Kui ma küsisin argielu kohta ja kuidas igapäeva töö välja hakkaks nägema, siis öeldigi otse, et see ja see on igav ja see asi on päris jama ja sellest ärme parem üldse räägi ja selles-tolles osas ei saa oma arvamust avaldada, on palju ületunde jne jne. Mõnes mõttes ma saan neist aru. Ju nad ei viitsi valetada ja öelda, et tegemist on maailma ägedaima tööga ja siis paar nädalat hiljem saab tööline aru, et aeti pada ja tõmbab minema. Hakka siis jälle uut töölist otsima. Kui tööülesanded ja argipäeval toimuv saavad selgeks juba töövestlusel, siis on see parem mõlemale osapoolele.

Lisaks oleks töö olnud ingliskeelne, mis ei olnud minu soov. Otsisin kindlasti saksakeelset töökohta, et oma keeleoskust edasi arendada. Kusjuures ingliskeelne töövestlus oli oodatust raskem, kuna täiesti võimatu on end hetkega saksa keele pealt inglise keele peale ümber lülitada. No mitte ei tule õiged sõnad meelde. Pursidki siis seal inglise keelt, sekka mõned saksakeelsed sõnad ja tabad end mõttelt, et kuhu kurat see koolis/ülikoolis õpitud inglise keel kõik nüüd müstiliselt kadunud on. Justnimelt rääkides tõmbab kuuli täiesti kokku. Uskumatu. Kogenumad teavad rääkida, et kui saksa keel kunagi kauges tulevikus selgeks peaks saama, siis tuleb ka inglise keele oskus tagasi. Lihtsalt suures õppimisfaasis tõmbab ajul kuuli kokku. Elame-näeme. Vestlus ise oli väga mittesakslaslik ja täiesti reklaamiagentuurilik. Ei mingit Teietamist ega valgeid särke. Osakonnajuhil tossud jalas, T-särk seljas, jalg mugavalt üle põlve ja väga familiaarne kohe esimesest sekundist alates.

 

Aga ühesõnaga nii ma sealt BBDO majast (Düsseldorfi uhkeimalt tänavalt Königsalleelt) ühel soojal reede õhtupoolikul sirge seljaga minema sammusingi. Ei oleks iial arvanud, et ma sellisest kohast tööintervjuult niimoodi ära tulen, et endal on sees tunne „krt, ega kui nad isegi pakuks mulle seda kohta, siis ei tahakski minna“. Mitte et ma endast nii heal arvamusel olen, et mulle „mingisugune“ BBDO ei kõlba. Oh ei. Ma arvan, et paljud disainerid tahaksid Euroopa südames asuvas BBDOs töötada, kaasaarvatud mina. Lihtsalt tundsin, et praegune pakutav positsioon polnud hetkel minu jaoks. Õnneks oli tunne vastastikune. Ca kuu aega hiljem nad vastasid, et leidsid sobivama kandidaadi. Kusjuures see suurde ettevõttesse kandideerimine on ikka päääääääris pikk protsess. Minu CV saatmisest kuni nende vastuseni, et ma ei saa sinna tööle, läks aega peaaegu kolm kuud.

Igatahes. BBDOsse ma tööle ei saanud. Ülihea meel oli aga selle üle, et seal vestlusel ära käisin ja sai selgeks, et seda tööotsa ma ei soovi. Muidu mõtleksin kindlasti tänaseni, et mis oleks saanud kui….. Nüüd sai seal ära käidud ja saab rahuliku südamega edasi elada. Ei mingeid olekseid ega polekseid.

 

Mis aga asja juures kõige parem – mul oli tagala juba varasemalt kindlustatud ja töökoht olemas. Asukohaks Düsseldorfi külje all asuv Langenfeldi „külakene“. 30 000 elanikku.

Ja nüüd hea võrdlusmoment, kuidas käis kandideerimine väiksesse ettevõttesse. 2-3 päeva pärast meili saatmist kutsuti mind vestlusele, mis leidis aset omakorda 2-3 päeva hiljem. Klapp oli juba esimesel vestlusel väga hea ja võis lootust hellitada, et saan sinna tööle. Nii ka läks. Paar päeva hiljem järgnes telefonikõne, et mind oodatakse suurima heameelega Feyerabendi tiimi liikmeks. Sellist nime kannab ülemusest Frau ning ühtlasi ka ettevõte. Nii et nädalaga oli asi klaar. Ei mingeid mitmeid vestlusvoore, proovitöid, kolme kuud ootamist ja jumal teab mida veel.

Hirmsasti kiideti minu motivatsioonikirja. Olla kirjutatud nii hästi, et isegi paljud sakslased ei suudaks seda teha. Ma ütlesin muidugi ausalt kohe oma esimesel kohtumisel, et no sisu oli mul enda poolt genereeritud, aga saksakeelsed väljendid ja grammatika lasin üle vaadata. Tunnistasin, et ma igapäevaselt päris nii osav ikka pole. Seega siinkohal saan veelkord tänada oma praktikapunti, kes lahkelt mind nende paberite timmimisega aitasid. Tundub, et tasus ära.

Esimesed kaks kuud töötasin Feyerabendi juures freelancerina ning alates augusti algusest „päris töölisena“.  Ehk et sain oma elu esimese töölepingu Saksamaal allkirjastatud. Hurraa! Esialgu küll osalise tööajaga, aga kui tööd rohkem hakkab tulema, siis mingi hetk peaksin ka täiskohaga tööle saama. Ei tea millal, aga no eks näis kuidas kulgeb. Hetkel töötan pool päeva seal ja teise poole päevast kodus freelancerina omi asju ajades.

Täitsa mõnus on hommikuti paar minutit sellist “külaelu” nautida ja mööda rahulikke tänavaid tööle minna.

Valges majas seal kauguses ongi meie office.

Valges majas seal kauguses ongi meie office.

Tänaseks olen jõudnud oma töökohta sisse elada ja kõik sujub. Vastukaaluks praktikakohale, kus töökaaslaste ja klientide hulgas võis puhtatõulised sakslased kokku lugeda vaid ühe käe sõrmedel, on uues kohas seis vastupidine. Töökaaslased on puhtatõulised sakslased ning samuti on enamik kliente sakslased. Väga harjumatu.

Kuigi toimetame igapäevaselt kontoris kolmekesi ja on väga sõbralik ning vaba läbisaamine, siis üks saksa tava on ikkagi. Teietamine. Ei mingit Anarit. Mina olen Herr Tuuksam! Alguses oli maru harjumatu, kuna eelnevad 6 kuud praktikal kõik sinatasid. Ja hakka siis järsku kolleege Teietama. Nüüdseks on juba vaikselt külge jäänud. Aga muus osas on suht selline väike-ettevõtte värk. Vabadust on palju ja mina olen väga rahul. Tundub, et ka minuga ollakse väga rahul. Nii et hiliskevadise tööotsingu võib lugeda õnnestunuks. Esimene koht kuhu CV saatsin ja kõik kohe klappis. See näitab hästi, et aastad ei ole vennad, kuna kahel varasemal aastal olid tööotsingud hoopis teistsuguse resultaadiga.

Eks kõik ole kinni väikestes asjades. Võimalik, et kui ma poleks pool aastat praktikal käinud ja oma pabereid just selliseks saanud nagu nad olid…võib-olla ketraksin ikka päevast-päeva erinevaid töökuulutusportaale läbi. Aga ma uskusin, et iga asi on millekski hea ja ju peab veel natuke ootama, kuni õige aeg käes. Nii ka läks. Kui Egle oli meie Saksamaa esimesel aastal nõus hotellis koristaja olema ja mina pool aastat sisuliselt ilma rahata hommikust õhtuni praktikal tööd tegema, siis nüüd on meil mõlemal töölepingud „päris töökohtadel“ olemas. Kusjuures nii minul kui Eglel on tähtajatud töölepingud, mis on Saksamaal suht kõva sõna. Nii et alati sirge seljaga oma sihtmärkide poole! Kui endal soov ja huvi olemas on, siis küll õnnestub.

 

Tänu oma päris töökohale, saan ka lõpuks end õige inimesena hakata siin Saksamaal tundma. Olen nüüd lõõõõõpuks ka Saksamaal haigekassaga seotud. Olen saanud hunniku igasugu pabereid ja vajalikke numbreid haigekassa, maksude, pensioni jms kohta. No ühesõnaga kõik jutud! Senine periood on mul selline so-so olnud, et keegi ei tea päris täpselt, kuidas ma oma paberimajandust peaksin ajama. Eesti OÜ, elamine Saksamaal, tervisekindlustus siin või seal, üks seadus ütleb ühte, teine teist, inimesed ütlevad sootuks kolmandat jne jne. Lühidalt öeldes keeruline ja segane teema, millest kellelgi päris selget nägemust polnud. Nüüd läks asi igatahes klaarimaks, kuna olen „normaalne töötaja“ Saksamaal. See annab endale ka parema tunde ja saab rahulikult õige inimese kombel elada.

1 Comment
  • Lya
    September 26, 2016

    Väga tubli ja sihikindel oled, Anar!
    Soovin sulle õnne ja edu järgmiste eesmärkide täitmisel!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*