Praktika

By 1 13

Nagu kunagi mainitud sai, siis Anarpoiss on oktoobrist alates praktikant. Praeguseks on kolm kuud seljataga ja kolm kuud ootab veel ees. Praktika on 5 korda nädalas, kella 9st 17ni nagu tavalisele tööneegrile kombeks. Paar kopikat visatakse ka selle eest, aga see on rohkem selline sümboolne tasu. Ära elamiseks hakkab õhtuti koju jõudes teine tööpäev pihta – freelanceri asju tehes. See oli teadlik valik juba enne praktikale minemist, et järgnevad kuus kuud sellised välja hakkavad nägema.

 

Tööpäevad praktikal on aga põnevad ja vaheldusrikkad. Põhilise osa moodustab küll disaini-värk, kuid vürtsi lisavad ka kohtumised erinevate klientidega. Ausalt öeldes ei oleks esialgu osanud oodatagi, et nii vinge praktika tuleb. Meie 4-liikmeline tiim toimib hästi ning töö ja nali käivad käsikäes. Seltskond on muidugi saksamaalikult kirju. Üks tüüp oli Myanmarist. Ma pean ennast geograafias üle keskmise targaks, kuid tunnistan, et selle riigi asukoha pidin küll üle vaatama. Myanmari-poiss saadeti pärast kahte nädalat viisakalt minema, kuna ta ei istunud meie punti ja ega ta väga kibe käsi ka just polnud. Nii jätkasime neljakesi. Pealik on pärit Türgist (elanud terve oma teadliku elu Saksamaal); üks praktikant on pärit Kreekast (tõsi, ka tema on terve oma elu Saksamaal elanud); ning teine praktikant on WOW, oh üllatust isegi sakslane… täitsa puhaste saksa tõupaberite ja saksa juurtega noorhärra Fabian. Ja kolmas praktikant olen mina, kõigile teada-tuntud Eestist. Valdav osa kliente on meil Vietnamist, Itaaliast, Hiinast, Jaapanist, Portugalist, Türgist, Taimaalt. Loomulikult läheb see nimekiri lõpmatult edasi. Kolme kuu jooksul on vist üks saksa klient kõigi teiste vahele ka ära eksinud. Aga üldiselt on see ikka haruldus.

 

Meie kliendid on suuremalt jaolt väiksemad söögikohad, jõusaalid, juuksurid, ilusalongid. Lõviosa moodustavad kõikvõimalike riikide söögikohad. Seega suht loogiline, et meie kliendibaasi rahvuskaart on kirju, kuna igas spets söögikohas tegutsevad vastava päritoluga pärismaalased. Nalja ikka saab teinekord. Käisime ühes Vietnami söögikohas kliendikohtumistel, et rääkida võimalikust logo disainist ning menüüde väljanägemisest. Vietnamlane vehib käte ja jalgadega, üritab midagi selgeks teha. Ma siis pursin midagi vastu ja üritan arvutiekraanil visuaalselt mingeid asju lahti seletada. Asjad saavad kenasti aetud ja kõik osapooled on rahul. Surume viisakalt käppa ja lahkume. Praktikakaaslasel Fabianil (kes on siis puhast saksaverd) on nägu naerul ja tabab end mõttelt. „Ma kuulasin praegu kuidas vietnamlane, kreeklane ja eestlane asju ajasid ning sain samal ajal telefonikõne oma türklasest ülemuselt. Ja nüüd liigume edasi uuele kohtumisele itaallase juurde. Ja ma elan Saksamaal. Nojah.“ Nii see elu meil siin Saksamaal käib.

 

Kui Düsseldorfis mõnda söögikohta satute ning juhtute ära tundma mõne fotodel nähtavatest menüüdest/flaieritest/logodest vaateakendel vms, siis teate, et suure tõenäosusega on ka ühe eestlase usinad käed selle valmimisele kaasa aidanud.

IMG_7646 IMG_7666 IMG_7682 IMG_7710

 

Üks oluline asi praktikal on muidugi see, et ma saan oma CVsse märgi maha, et Saksamaal reklaamiagentuuris praktikal oldud. Kuna mu teine suur eesmärk antud praktikaga oli oma keeleoskust arendada, siis pean iga seal veedetud/suheldud päeva ülimalt oluliseks. Ise ma küll aru ei saa, et mu suhtlemisoskus kolme kuuga paremaks oleks läinud, aga ju ta natuke ikka arenenud on. Lihtsalt ise ei saa sellest aru. Või noh, nii ma vähemalt loodan.

 

Selle aja jooksul on paras hulk slängi ära õpitud ja üle-üldse rohkem selline igapäeva keel saab selgemaks. Üks asi on koolis õpitavad viisakad väljendid, aga tuttavate vaheline argikeel on ikka midagi hoopis muud. Mu praktikakaaslased pole mingid tumbad matslikud ossid, kes räägivad ainult jubedat slängi. Nad on intelligentsed noored inimesed, aga siiski, omavahelised jutuajamised ja väljendid on ikka midagi hoopis muud kui koolipingis õpitu. Ja see mulle väga meeldib, et kuulen nüüd n-ö tavainimese keelt kah. Ma ei suutnud esialgu isegi mitmuse vormi (teie) kasutada, kui tahtsin korraga mõlema töökaaslase poole pöörduda. Ikka tuli koguaeg koolist külge jäänud viisakas „Teie“ vorm, mida sai seal söögi alla ja söögi peale õpitud (saksa keeles on „teie“ ja „Teie“ vahe natuke suurem, kui lihtsalt suur/väike algustäht). Selliseid pisiasju on palju. Aga nüüd hakkavad osad asjad juba vaikselt külge jääma.

 

Ja ega ainult mina ei õpi. Poistel on näiteks väga selge „rongi rattad ragisevad“, mis pakub neile meeletus koguses nalja, kui mina seda ütlen. Nende arvates kõlab see umbes nii „rrrrroorrrrrrrrarrrrrrrarrrrrrr“. Ja kui ma telefonis teinekord eesti keeles kellegagi midagi räägin, küsivad nad kõne lõppedes, et kas ma peale vokaalide mingeid muid häälikuid ka kasutasin?

 

Mitte ainult eesti keel ei ole nende jaoks uus ja huvitav kogemus. Mul ei lähe iial meelest see vaatepilt, kui olin parasjagu ID-kaardiga eesti internetipanka sisenemas. Meie jaoks argipäevane tegevus. Neil oli aga suu ammuli. „Mis asja sa praegu tegid? Mis asja sa sinna arvutisse toppisid?“. Kui ma tegin kiire kokkuvõtte sellest, mis imeloom see ID-kaart on ja mida kõike me ID-kaardiga teha saame, vajus neil karp veel rohkem lahti. Kreeklane võttis seepeale oma räsitud nurkadega papist vanakooli õpilaspiletit meenutava näraka ID taskust välja ja tõdes „Sellega ma neid asju vist teha ei saa…“. Nii et võime uhkust tunda E-stonia üle.

 

WP_000614

Keskmisest rikkalikum lõunasöögi valik. Olin parasjagu kontoris ning helises telefon. Boss ütleb: “Kuule Anar, me oleme Fabianiga uue menüü jaoks toite pildistamas. Kui sa veel lõunal pole käinud, siis tule siia. Siin on natuke toitu üle. Pildistasime umbes 40 erinevat rooga, mis ootavad nüüd ära söömist.”

WP_000622

Kontor asub vanalinna nii südames kui võimalik. Paremal paistab raekojaplats, all on vanalinna kõige tuntum tänav ning taamal piilub ka teletorn.

WP_000688

Ülemus ei ole teab mis range tegelane, kes ilmutab ennast kord nädalas ja keda kõik kardavad. Suurt hierarhiat meil pole – kõik sinatavad ja räägivad kui sõbrad omavahel. Antud pildil mängib ülemus kreeklasega mingit mängu (mis iganes selle mängu nimi on, kus nupule vajutusega lendab pall korvist välja). Ma arvan, et see pole tüüpiline saksa töökultuur. Aga no meil oli vähe rahulikum reedene lõuna töö juures.

WP_000702

Paberlennuk lendas ootamatult aknast välja ning jäi katusele pidama. Kreeklane üritab päästa mis päästa annab. Päästeoperatsiooni agregaat valmistatud vihmavarjust, haakekonksust, joonlauast ning kolmest talvemütsist. Ning rohkelt teipi.

 

Ühesõnaga kulgeb praktika väga mõnusas hoos. Kogu lool on üks miinus. Kuna tegemist on väikese ettevõttega, kus pealiku ärimudelis ongi ette nähtud, et töölisteks on vaid praktikandid (reeglina 6 kuulise perioodiga), siis ei ole kahjuks seda võimalust, et teen edukalt praktika ära ja siis on kindel töökoht kohe naksti olemas. Oktoobris oli väga hea meel praktikakoht saada, kuid raskem osa ootab ikkagi alles ees. Saada PÄRIS töökoht. Tean juba, et väga libedalt ei pruugi see minna. Eks võib arvata ja illusioone luua, et „ah, graafilises disainis asi lihtne – näitad oma portfoolio tööandjale ette ja kui see talle meeldib, küll siis kohe ka tööle saab“. Reaalsus on aga see, et konkurents on päris tihe ja lisaks portfooliole on erialane haridus ning saksa keele oskus ikka kuradima olulised nende jaoks. Ja ma mõistan. Kui mul oleks valikus kaks inimest, kellest üks on erialase diplomiga ning räägib emakeelena saksa keelt ja teine tüüp vaid aimab midagi keelest ja on sootuks teise valdkonna haridusega, siis on suhteliselt mõistetav kelle kasuks kaalukauss langeb. Praegune ülemus rääkis ka, et ta kaalus ikka tükk aega,  kas võtta mind praktikale või mitte. Portfoolio meeldis väga, aga kartis, et kurat kui saksa keelt väga ei jaga, kuidas ma siis hakkama saan. Toidumenüüdes varitseb iga rea peal mitu potentsiaalset ohtu mõni kirjaviga teha jne. Aga hiljem on ta öelnud, et taevane tänu, et mind ikkagi praktikale võttis. Ma olevat andnud ettevõttele rohkem kui ta ootas.

 

Aga ega ma siis mütsiga lööma lähe, kui loetud nädalate pärast töökoha otsimiseks läheb. Lolli järjekindlusega ikka edasi ja oma soovid tuleb täide viia. Tsiteerides klassikuid: „Tegutseda, tegutseda, tegutseda!“

 

1 Comment
  • Lya
    January 19, 2016

    Rõõm kuulda/lugeda, et sinu praktika nii karm välja ei näe nagu Kreisiraadios 🙂 Aga jah, õige: Tegutseda, tegutseda, tegutseda!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*