Erinevad keelekursused ja nostalgia

By 2 7

Juunikuus lõppes meil maailmaägeda grupiga keelekursus, mis kestis 8 kuud. Kui peaks paari sõnaga meie keelekursust iseloomustama, siis oleks need sõnad „lõbus“ ja „naljakas“. Mõnel õhtul ikka nostalgitseme ja Egle laseb oma telefonist heliklippe, mida ta aeg-ajalt tunnis lindistas. Parimad pärlid olid meie lustaka jaapanlase Kentaro püüdlused kirjeldada saksa ja jaapani kultuuride erinevusi mitte just kõige korrektsemas ja rikkalikuma sõnavaraga saksa keeles. Kui tema midagi rääkima hakkas, oli kogu klass naerust kõhukrampides. Vana hea Kentaro.

 

Paraku oli juba kevadel selge, et sama ägeda seltskonnaga me enam ei jätka. Õpetajat ootasid sügisel ees uued A1 taseme õpilased ning kõigil kursusekaaslastel olid erinevad plaanid – kes õpib kohe edasi, kes teeb pausi, kes õpib sügisel edasi, kes hommikul, päeval, õhtul jne. Ühesõnaga meie ühtne grupp sai suvise grillipeoga oma väärika lõpu.

Kuna hilissuvine saksa keele taseme 10-minutiline kiirtest näitas, et meie tasemed Eglega on erinevad (Egle on minust peajagu üle), siis läksime septembris erinevatele kursustele. Mina „jäin istuma“ ja võtsin uuesti B1.2 taseme tiheda graafikuga läbi (4 korda nädalas, 4h päevas). Kestis see kursus 5 nädalat ja on praeguseks edukalt läbi.

 

Kursusele minnes mõtlesin, et no ei tea, mis tase seal inimestel siis on. Olen mina ju kordamas kursust ja ju ma vilets olen. Aga üllatuseks kuulusin grupi eliiti. Õpetaja ei jõudnud ära kiita ja iganädalased tunnikontrollid näitasid, et kuulun pädevamate hulka ning see andis hea tunde.

Natuke on juba õpitud ja miskit on külge jäänud.

Natuke on juba õpitud ja miskit on külge jäänud.

Täiesti erinevad kursused

Minu uued loengud olid ikka TÄIESTI erinevad meie varasematest Jasimini (meie eelmise õpetaja) tundidest. Jasminiga oli kõik nii vaba ja lõbus ja võiks öelda, et valitses isegi heas mõttes korralagedus. Tunnid algasid nii kuidas jumal juhatas, teinekord rääkisime 2h järjest elust enesest enne kui õpiku lahti tegime. Loengud olid sellised nagu oleks sõbrad õhtul kohvikusse jutustama ja naljatama läinud. Teinekord kõrvalklassi inimesed olla küsinud, et mis meil loengus toimub. Koguaeg on kuulda koridori üks suur naer. Siis tundus see nii iseenesest mõistetav, aga nüüd sügisel uuel kursusel olles sain aru, et tegemist ei olnud päris klassikalise keelekursusega.

 

Uus kursus oli täitsa kooli moodi. Esimene šokk oli see, et tund algas õigel ajal, vahetund oli konkreetsel ajal, lõppes täpselt õigel ajal. Lisaks oli tunni ülesehitus väga konkreetne ja süsteemne. Esialgu tundus väga harjumatu olukord, kus vaikuses lahendati ülesandeid ja täideti töövihikus lünkasid. See oli tõesti nii harjumatu, kuna meie varasema 8 kuu jooksul polnud kordagi seda hetke, kus õpetaja kirjutab ülesanded tahvlile ja ütleb, et hakake nüüd vaikselt omaette täitma. Totaalselt erinevad õpetamise meetodid. Ei saa öelda, et üks või teine on parem. Omad plussid ja miinused mõlemal. Pärast lustakat kaheksat kuud oli täitsa hea vaheldus viis nädalat ka koolipoisi moodi korrektselt õppida. Õpetajaks oli mul keskealine muheda olemisega vanakooli saksa härra. Seltskond oli kirju ja erirahvusi palju nagu keelekursustel ikka. Kõige eksootilisem kaaslane oli sedapuhku vast Togost. Tema jaoks tulin mina eksootilisest Eestist, kus võib vahel talvel ka pool meetrit lund olla. Ta arvas, et Togos on garderoobiga lugu lihtsam, kuna ilm on ühtlasem – sügisel 30°C, talvel 30°C, kevadel 30°C, suvel 30°C…või natuke rohkem… 35°C, siis saab särgi maha visata.

 

Seltskond oli tore, aga no eks ma teadsin juba eos, et ega päris sellist klappi ei saa tekkida nagu meil vanal kursusel oli. Es war lustig! Nii et kui keegi kunagi Düsseldorfis saksa keelt plaanib õppima hakata ning otsib keskmisest särtsakamat gruppi, siis me võime vastava õpetaja kontaktid anda. Oleme üsna veendunud, et just õpetaja on see lüli, kes loob üldise meeleolu tunniks.

 

Ka Egle sai kultuurišoki

Nagu Anar juba eespool kirjutas, siis ei ole mitte kõik VHSi õpetajad sellised nagu meile esimeseks juhtus. Kuna keskkonnamuutus oli ikka väga radikaalne, siis mina olin esialgu pärast kooli ikka päris õnnetu. Mulle väga-väga meeldis meie endine grupp ja õpetaja, kellega oktoobrist juunini peaaegu igal õhtul kohtusime ning uus kollektiiv eesotsas tegelikult väga hea ja asjaliku õpetajannaga oli ikka täiesti võõras ja harjumatult korrektne. No mis ma keerutan – igav ja mõttetu tundus kogu see loenguvärk. Tegelikult on ju tegu täiesti tavalise keelekursusega, punkt kell 18.30 hakkab õpetaja tunniga pihta, räägib teooriat, siis teeme omaette nokitsedes harjutusi, kontrollime, punkt kell 20.00 on paus ja siis kenasti loeng lõpuni. Eks ta ikka üritab teha vahel mingeid põnevamaid harjutusi ka sisse, aga no midagi pole teha – ei ole seda elavat arutelu, sundimatut pisaraid silma toovat huumorit ja boheemlaslikku ajaarvamist, mis meile aja jooksul meeldima hakkas. Siiani olen märganud, et kui mingil teemal rahvale jutuhoog ka sisse hakkab tulema, tõmbab õpetaja kiirelt pidurit ja “kutsub korra majja.” Tema sellist üksteise jutule vahelesegamist ja kambas jutustamist loengu ajal väga ei poolda.

 

Ma ei tea siia maani poolte kursusekaaslaste nimesid, rääkimata nende päritolust, perest, tööst ja huvidest. Me lihtsalt ei räägi sellistest asjadest loengus. Jah, pausi ajal veidi küll. Enne koolivaheaega küsis üks kursusekaaslane Iraanist kõigi telefoninumbrid, tegi WhatsAppi grupivestluse ja jõudsime korra isegi koos (neli aktiivsemat viitsis tulla) veini joomas ja juttu ajamas käia. Seal grupivestluses tehakse isegi nalja vahepeal, nii et päris lootusetu seis ei olegi. Noh, need neli teevad, kes suhelda viitsivad. Ikkagi inimesed.. WhatsApp on siin muideks täiesti eluvajalik, mitte keegi ei räägi sõpradega Facebooki kaudu. Peale eestlaste.

 

Kui nüüd tasemest rääkida, siis B2 ei ole kohe kindlasti minu jaoks igav või liiga lihtne. Vahe B1 ja B2 vahel on meeletu. Kui ma B1 lõpus tundsin ennast üsna kindlana ja miski väga ületamatult raske ei olnud, siis B2 on järsku hoopis teine tera. Grammatikas minnakse ikka süvitsi ja eksamiülesandeid tehes tuleb ikka mõnikord hirm peale. Kui hirmus siis veel C1 on? Mis valemiga see augustikuine test näidata sai, et B2 minu jaoks mõttetu on? Ma ei ole kohe kindlasti hetkel kõige kirkam kriit oma grupist.. Muidugi on paljud ka aastaid kauem Saksamaal elanud ja jutt jookseb neil sujuvamalt. Eks see, et enam nii kerge ei ole, tähendab ka ilmselt seda, et õpin palju juurde ja ehk arenen kiiremini. Kuna tegemist on intensiivkursusega, siis on tempo kiire ning kuigi loengud on ainult kaks korda nädalas, peaks detsembri alguseks terve B2 tase selge olema ja valmis C1 tasemeks. See jääb esialgu aga tulevikku. Mis ei tähenda, et ma omast arust piisavalt hästi rääkida oskaks.

 

Anaril koolist paus, kuid õpingud jätkuvad

Olgugi, et minul (Anaril) on keelekooliga hetkel paus, siis keeleõppest mul pausi pole. Mis see tähendab? Kuna teooriat on omajagu õpitud, siis nüüd oleks paras aeg ka praktiseerida. Nimelt läksin oktoobri keskel graafilise disaini erialasele praktikale. Tõsi, minu peamine eesmärk on seal tegelikult hoopiski oma saksa keelt praktiseerida. Nii et võtan seda praktikat kui tasuta keeleõpet. 2in1 värk.

Egle keeleoskusele andis väga palju juurde just see, et ta sai aasta aega töö juures päevast-päeva saksa keeles suhelda. Samal ajal olin mina igapäevaselt oma klientidega tööalaselt inglisekeelsetes meilivahetustes. Võite ühe korra pakkuda, kumb meist Eglega praeguseks pädevam saksa keeles on. Võin vihjeks öelda, et see ei ole mina.

 

Levinud väljend „keelekeskkonnas elades tuleb keel kiirelt ja lihtsalt“ peab paika. AGA oluline lisaklausel sealjuures on , et peab olema ka võimalus endal palju rääkida. Ja just töö juures saab seda kõige rohkem teha. Nii üllatav kui see ka pole, siis poemüüjale „Hallo!“ ja“ Tschüs!“ ning tänaval kerjustele „Nein!“ ütlemine polegi minust veel keelespetsialisti teinud. Näis mis saab, idee poolest võiks praegune 6-kuune praktika mu eneseväljendusoskust tunduvalt parandada. Kokkuvõtvalt ütleks, et ärge unustage selle väljendi „keelekeskkonnas elades tuleb keel kiirelt ja lihtsalt“ juures siis olulist fakti, et pead ise palju rääkima. Niisama elamisest, olemisest, kuulamisest, lugemisest ja igapäevastest väljenditest ei piisa.

 

Praktikast ja kõigest muust pikemalt juba tulevikus. Ja no kuidas muud moodi ikka postitust lõpetada, kui et me elame sel nädalal jälle külaliste ootuses. Tulekul kaks välkvisiiti. Laupäeval ning esmaspäeval. Jääme ootama järjekordseid külalisi Eestist.

 

 

2 Comments
  • Lya
    October 23, 2015

    Erfolgreiches Sprachenlernen! (Kas nii on õige? 🙂 )

    • Anar
      October 23, 2015

      Täitsa korrektne jah. Täname!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*