Kaks ülikiirvisiiti ja Euroopa patupealinn

By 0 9

Viimased päevad olid meil taaskord tegusad. Laupäeval saabus Düsseldorfi Herr Martin, et enne kiiret messinädalat korraks aeg maha võtta. Tutvustasime talle laupäevaõhtust Bolkerstraßet (tuntud ka kui Düsseldorfi pikim baar), pühapäeval vaatasime teletorni ning linnamuuseumi üle ja saatsime ta kenasti messikeskusesse ära. Düsseldorfis on see ala on küll palju väiksem kui Kölni messihoonete kompleks, aga esimest korda seal olles ei saanud me ikka üldse aru, kust kuhu minema peab ja kuidas õige sissepääs üles leida. Vähe sellest, et igas ilmakaares on oma sissepääs, jagunevad need veel omakorda A1, A2 jne väravateks. Meie keskusesse sisse ei läinud, ilmselt läheb seal asi veel keerulisemaks. Minul kuluks tõenäoliselt esimesed paar messipäeva sellele, et aru saada, kus ma olen ja kuhu minna on vaja. Martin on üsna terav pliiats ja sai vist edukalt nii seal kui terves Düsseldorfis orienteerumisega hakkama.

Rõõmsameelne ja puhanud messiline

Rõõmsameelne ja puhanud messiline

Sügisene Düsseldorf

Sügisene Düsseldorf

Esmaspäeva õhtul läks Anar juba tuttavaks saanud Düsseldorfi lennujaama (me oleme seal juba mitu korda käinud, Anar vähemalt kümmekond, aga mitte ühtegi korda neist selleks, et kusagile lennata), võttis rendiauto, tuli mulle kooli järgi ja sõitsime Weezesse, et Andres lennujaamast peale võtta. Kui Martin ööbis meie juures suisa terve öö, siis Andrese visiit oli tõesti ÜLIkiirvisiit. Septembris käis ta koos Triinu ja Andriga meil juba korra külas, aga seekord peatus ta meie juures umbes 2,5 tundi, sest kell 2.40 helises äratuskell ja täiesti normaalsete inimeste kombel sõitsime kell 3 öösel Hollandisse.

 

Varahommikune kultuurielamus – Beverwijk’i autoturg

Igal teisipäeval kell 6 varahommikul avatakse Beverwijk’i autoturu väravad ja mitusada idaeurooplasest dressides autohuvilist tormavad saaki jahtima nagu pensionärid hulludel päevadel Stockmanni WC-paberi riiulite vahel. Suurde parklasse on müügimehed kokku umbes 1000 autot parkinud, osadel on hinnad juures, enamasti aga mitte. Tuleb müüjalt küsida ja kauplema hakata. Kui miski meeldib, siis pikalt mõelda ei saa, parimad palad müüakse mitte tundide vaid minutitega. Kogu paberimajandus ja numbrimärkide vahetus käib kohapeal. Andres lõi müüjaga käed kell 6.28 ehk paarikümne minutiga oli platsile ring peale tehtud, sobiv masin leitud ja hinnas kokku lepitud. Paberite täitmine ja dokumentide saamine võttis küll veidi kauem aega, kui nende kodulehel märgitud 30 minutit, kuid see takerdus proua taha, kes pidas paberitega tegelemisest olulisemaks radiaatori hingeeluga tutvumist ja kolleegide vestlusesse süvenemist. Igatahes päikesetõusuks istus Andres juba oma uues autos ja vaatas päevavalguses ka üle, mis talle täpsemalt müüdi. 🙂

Minu jaoks oli see korralik kultuurielamus. Testosteroonitase seal parklas ajas üle ääre, ümberringi kõlasid erinevad slaavitõugu keeled ning riietuse põhjal oleks arvanud, et üritust sponsoreerib Adidas. Muuseas oli kuulda ka eesti keelt. See, kuidas inimesed kasutatud autosid paari minutiga ostavad, ise sissegi istumata või sümboolselt kapoti alla vaatamata (et tõdeda, et jaa, mootor täitsa olemas), oli ikka päris isemoodi vaatepilt. Nagu oleks äritud kartulite, mitte autodega. Kogu see meelevaldne väravatest sissetormamine ja rahmeldamine jättis mulje, et neid autosid jagatakse seal tasuta. Aga hinnad olid targemate sõnul täiesti tavapärased. Mitte midagi sellist, mille pärast öösel kell pool kolm ärgata ja teise riiki sõita. Aga elamuse mõttes on väga lahe, et ma kaasa läksin.

Vahetult enne autoplatsi väravate avamist.

Vahetult enne autoplatsi väravate avamist.

Kell 6:00-6:20 käisime mööda platsi ringi ja midagi erilist silma ei jäänud. Siis leidis Andres ühe Audi ning umbes 5-10 minutiga oligi tehing tehtud. Kiire värk.

Kell 6:00-6:20 käisime mööda platsi ringi ja midagi erilist silma ei jäänud. Siis leidis Andres ühe Audi ning umbes 5-10 minutiga oligi tehing tehtud. Kiire värk.

Värske autoomanik koos oma uue sõiduvahendiga. Igati maitsekas näeb välja. Meie kiitsime heaks!

Värske autoomanik koos oma uue sõiduvahendiga. Igati maitsekas näeb välja. Meie kiitsime heaks!

Autoplatsi ääres oli hoone, kus käis tihe autode ümberregistreerimine.

Autoplatsi ääres oli hoone, kus käis tihe autode ümberregistreerimine.

Päikesetõusuga teekond Beverwijkist Amsterdami.

Päikesetõusuga teekond Beverwijkist Amsterdami.

Müügiplatsilt ära sõites oli kõigil meel rõõmus – Andres sai sellise auto, nagu soovis, päike säras ja pärast hommikuse tipptunni ummikute nautimist oli meil oli terve päev aega Amsterdamiga tutvuda. See Beverwijk’i autoplats asub nimelt Amsterdamist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kuna me polnud varem Amsterdamis käinud ja auto oli nagunii õhtuni renditud, mõtlesime selle patupealinna üle vaadata. Lootuses, et autoostuga läheb kiirelt, olin varem juba mõned kohad ja tänavad välja otsinud, kuhu võimalusel minna võiksime. Amsterdamis on autoga esialgu päris keeruline liigelda – hunnik ühesuunalisi teid, tupiktänavaid ja igal suunal sadu jalgrattureid, kes mingil hetkel ei-tea-kust välja ilmuvad. Neid on seal rohkem kui autojuhte ja kohe kindlasti rohkem kui jalakäijaid. Linna peal kõndides oleks vähemalt kümme ratturit mind alla ajanud, sest neil tundub seal ainuvõim olevat ja täiesti hääletult aga see-eest valguskiirusel liikuvad objektid ei tunne väga vajadust oma liiklustrajektoori jalakäijate pärast muuta. Igal hetkel peab olema tähelepanelik, hoidma võimalikult kõnnitee äärde ja hoidma hinge kinni, et õigel ajal eest jõuaks hüpata kui mõni rattur läheneb.

 

Amsterdami mitu palet – igaühele midagi

Aga Amsterdam on nii ilus! Ma ei valeta ilmselt, kui ütlen, et ma ei ole kunagi nii ilusas linnas käinud. Eriti sügisel – puudelt kukuvad kuldkollased lehed, vesi kanalites sillerdab päikese käes ja õhk on kuidagi eriti sügiseselt värske. Ühe päevaga ei jõua muidugi tervet linna läbi käia, aga vähemalt need turistikamad piirkonnad kesklinnas on nagu muinasjutust – pikad munakiviteed, ilusasti renoveeritud vanaaegsed majad kanalite kaldal ja paadikesed… Amsterdamis on tegelikult väga palju põnevaid muuseume ja erinevaid giidiga tuure, aga selleks peaks sinna mitmeks päevaks minema. Meie vaatasime üle turistile kohustuslikud “I amsterdam” tähed ning sealt jalutasime vanalinna ja sõime hommikust.

Kohustuslik turistikas "I amsterdam" juures. Tähed veel varahommikusest kastmest märjad. Kui kellelgi on huvi ennast nende tähtede juures pildistada, siis hommikul vara õnnestub seda teha. Paar tundi hiljem oli seal juba korralik rahvamass ees, kes kõik end tähtede taustal jäädvustada soovisid.

Kohustuslik turistikas “I amsterdam” juures. Tähed veel varahommikusest kastmest märjad. Kui kellelgi on huvi ennast nende tähtede juures pildistada, siis hommikul vara õnnestub seda teha. Paar tundi hiljem oli seal juba korralik rahvamass ees, kes kõik end tähtede taustal jäädvustada soovisid.

Ja Andrese kohustuslik turistikas.

Ja Andrese kohustuslik turistikas.

Klassikaline Amsterdam. Rattad ja kanalid.

Klassikaline Amsterdam. Rattad ja kanalid.

Kõige kuulsam osa Amsterdami vanalinnast on ilmselgelt red light district ehk punaste laternate tänavad. Hommikupoole on seal vaikne ja tänavad ei erine oluliselt teistest vanalinna tänavatest. Erinev on ainult see, et mõned kitsad tänavad on ääristatud klaasuste ja suurte akendega, kus on näha vaid pisikest toakest voodi ja radiaatoriga. Vaid ühel aknal seisis ka napis riietuses daam. Töölolevaid neiusid ei ole muideks lubatud pildistada. Tihtipeale pidid tänavatel valvel olema ka nö daamide turvamehed, kes pildistavat turisti nähes kõhklemata aparaadi käest rebivad ja suure kaarega kanalisse lennutavad. Me ei hakanud kontrollima, kas see ka päriselt nii on. Hiljem, kui Andrese koduteele olime saatnud, jalutasime veel teistel sarnastel tänavatel. Siis oli juba märksa rohkem tüdrukuid tööpäevaga alustanud. Nad seisavad akna ääres, kes tsillib telefonis, kes istub niisama, aktiivsemad teevad kõigile möödujatele aplalt silma. Niisama mööda jalutades seal midagi väga siivutut polegi, daamid on riides (kes rohkem, kes vähem) ja kui ei teaks, ei pruugiks neid väga tähelegi panna. Nende “kontorite” kohal asuvad tihtipeale korterid. Mõtlesime küll, kui veider see on, et emad seal korrus kõrgemal õhtuti oma lapsi magama panevad, aga samas – kes meist ikka teab, millega meie naabrid tegelevad. 🙂

Aknal olevate neiude pildistamine on küll keelatud, aga "kogemata" läks näpp mööda kõndides ikkagi päästikule. Näiteks selline kolme peaga daam oli valikus. Variante oli muidugi erinevaid. Naised erinevast vanusest, rassist jne. Kellel ülemine ots suurema ümbermõõduga, kellel alumine jne. Lisavarustuse tasemeid oli erinevaid. Ühesõnaga igale maitsele midagi.

Aknal olevate neiude pildistamine on küll keelatud, aga “kogemata” läks näpp mööda kõndides ikkagi päästikule. Näiteks selline kolme peaga daam oli valikus. Variante oli muidugi erinevaid. Naised erinevast vanusest, rassist jne. Kellel ülemine ots suurema ümbermõõduga, kellel alumine jne. Lisavarustuse tasemeid oli erinevaid. Ühesõnaga igale maitsele midagi.

Kogu vanalinn ongi suunatud praktiliselt kahele asjale, mis mujal keelatud on – prostitutsioon ja kanep. Vanalinnast leiab kanepiteemalise muuseumi ja galeriihoone, prostitutsiooni tutvustava muuseumi, hunniku show-asutusi ja lugematul hulgal siivutuid poode. Eranditult kõik suveniiripoed on täis kanepipildilisi sokke, kanepimaitselist jäätist ja erinevaid suitsetajate abivahendeid. Ja kõrval riiulis on siis igasugu huvitavate kujudega soola-pipratopsid, kostüümid, jääkuubikuvormid ja stressipallid. Laske ainult fantaasial lennata… Lisaks kõigele sellele tulbisibulad ja puukingad. Need kõik erinevad tooted ühes väikeses putkas nägid ikka päris humoorikad välja. Igaühele midagi. 🙂

Coffeeshop

Coffeeshop

Pildi vasakus servas ema koos väikse lapsega möödumas rohelise alatooniga poekesest. Sarnane olukord oli ka punaste laternate tänaval, kui ema tuli oma 10-aastase pojaga meile vastu ning poisil jäi korra pilk aknal seisvatele tädidele pidama. Kahjuks ei ole endal ühtki hollandlasest tuttavat, kellega seda teemat arutada. Huvitav oleks teada, mis Hollandis lastele marihuaana ja prostitutsiooni teemadel räägitakse.

Pildi vasakus servas ema koos väikse lapsega möödumas rohelise alatooniga poekesest. Sarnane olukord oli ka punaste laternate tänaval, kui ema tuli oma 10-aastase pojaga meile vastu ning poisil jäi korra pilk aknal seisvatele tädidele pidama. Kahjuks ei ole endal ühtki hollandlasest tuttavat, kellega seda teemat arutada. Huvitav oleks teada, mis Hollandis lastele marihuaana ja prostitutsiooni teemadel räägitakse.

Rohelise kraami valik on suur ja lai.

Rohelise kraami valik on suur ja lai.

Kui pärast väikest suitsu peaks isutama hakkama, siis on pakkuda igasugu häid maiustusi.

Kui pärast väikest suitsu peaks isutama hakkama, siis on pakkuda igasugu häid maiustusi.

Seenesõpradele midagi. Kuuseriisikaid seal ei müüdud.

Seenesõpradele midagi. Kuuseriisikaid seal ei müüdud.

Marihuaanamuuseum.

Marihuaanamuuseum.

Värvikirev kondoomipood.

Värvikirev kondoomipood.

Klassikaline läbilõige Amsterdamist. Jalgrattad, kanal, ilusad hooned ning majadel sildid märksõnadega "Live Porno Show", "Strip Club" jne

Klassikaline läbilõige Amsterdamist. Jalgrattad, kanal, ilusad hooned ning majadel sildid märksõnadega “Live Porno Show”, “Strip Club” jne

Koolivormi?

Koolivormi?

Natuke teistmoodi riide- ja mänguasjapood.

Natuke teistmoodi riide- ja mänguasjapood.

Üks suurem põhitänav punaste laternate piirkonnas.

Üks suurem põhitänav punaste laternate piirkonnas.

Hollandi oma Venezia.

Hollandi oma Venezia.

Ilmataat oli meie poolel. Päike sillerdas ja temperatuur küündis hilislõunaks 19 kraadini. Korralik oktoobri lõpp.

Ilmataat oli meie poolel. Päike sillerdas ja temperatuur küündis hilislõunaks 19 kraadini. Korralik oktoobri lõpp.

IMG_5740 IMG_5744

Ühe kanali ääres sattusime huvitavat juhtumit nägema – kitsas kanaliäärne tänav oli kinni pandud, politsei- ja päästeautosid tänav täis ja kõik vaatasid vette – nimelt oli keegi maasturijuht pidanud heaks ideeks mingi valemiga oma auto vette parkida. Nüüd siis üritati tuletõrjeauto kraanaga seda vaest isendit sealt veest välja sikutada. Päästeautol jäi vist jaksu väheks, sest iga liigutusega kriipis auto esiosa vastu kanali kiviseina ja asi väga ei edenenud. Ei teagi, mis juhtus – kas ajas (nais?)juht parkides pedaalid segamini või tabas juhti terviserike.. Igatahes sulpsti vette see auto oli sõitnud. Kanalitel pole muideks tihtipeale peaaegu mingit piiret, seal oli moe poolest mingi madal toruke pandud, aga kui hoog juba sees, siis ei takista see ei autot ega hilisõhtust ülemeelikut pidulist…

Selline autoparkimise stiilinäide siis.

Selline autoparkimise stiilinäide siis.

Kui otsida säärases õnnetuses midagi positiivset, siis juhtus see kõik looduskaunis kohas. Nii et sai täitsa kena pildi fotoalbumisse. Sügisvärvid vees sillerdamas. Vürtsi ja põnevust lisamas omapärase parkimiskohavalikuga silma jäänud maastur.

Kui otsida säärases õnnetuses midagi positiivset, siis juhtus see kõik looduskaunis kohas. Nii et sai täitsa kena pildi fotoalbumisse. Sügisvärvid vees sillerdamas. Vürtsi ja põnevust lisamas omapärase parkimiskohavalikuga silma jäänud maastur.

Kella poole neljaks olime kõndimisest, magamatusest ja jalgratturite eest põiklemisest hirmus väsinud ning hakkasime Düsseldorfi poole tagasi sõitma. Kuigi tööpäeva lõpuni oli aega, siis üle poole teest istusime ummikutes ja läbisime esimesed 100 kilomeetrit pea kolme tunniga. Võtsime välismaalolekust ikka viimast! Teiselpool Saksamaa piiri pääsesime ummikutest ja jõudsime lõpuks kell 19.30 Düsseldorfi lennujaama, et auto tagastada. Peaks ütlema, et oli väga produktiivne ja tegus päev. Amsterdamis on palju kohti, kuhu tahaks kindlasti veel jõuda, nii et suure tõenäosusega võtame selle omapärase linna külastuse veelkord ette.

No Comments Yet.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*