Külalised ja auto ostmine Saksamaal

By 0 9

Ei, meie ei ostnud endale autot. Oleme endiselt truud ühistranspordile, rendiautodele ja enda jalgadele. Täpselt nagu mõni nädal tagasi, sõitsime ka eelmisel teisipäeval õhtul hilja Weezesse, et külalised Mati, Ljuba ja Helina lennujaamast peale võtta ja Düsseldorfi tuua. Täpselt nagu eelmisel korral, olid ka seekord külalised oma reisi kenasti ainsatele vihmastele päevadele sättinud. Tegelikult ei tuldud meile päris niisama külla, vaid Egle isa eesmärk oli endale auto osta. Etteruttavalt olgu öeldud, et eesmärk sai täidetud.

Kuna õrnema soo esindajad ei olnud päev otsa autode uurimisest eriti suures vaimustuses ja härrad poleks Primarki sügiskollektsioonist ka suurt arvanud, tegime kõigile sobiva kompromissi – mehed läksid autosid ja naised riideid valima.

Nüüd aga kõigest järjekorras.
Enne külaliste saabumist oli kaks ülesannet. Osta uus madrats ja rentida auto. Eelmine täispuhutav madrats lõpetas oma töölepingu pärast seda, kui poisid suvel külas käisid. Madrats oli küll võrdlemisi värske ja pidanuks tehaseandmete järgi kahte täisjõus meest kenasti kannatama, aga midagi läks siiski nihu ja õhupidamisega tekkis tõsiseid probleeme. Samas ega see väga imestama ei pane, kuna samal reisil õnnestus Malal teatavasti ka hotellis üks voodi ära hävitada. Ju tal on mingi needus nende vooditega.

 

Rendiautod Saksamaal

Rendiauto sai sel korral võetud Enterprise-st. Teine kokkupuude selle rendifirmaga ja ainult kiidusõnad. Viks ja viisakas teenindus ning broneeritud auto osas tehti taaskord upgrade (upgrade rahvakeeli lahti seletatuna – saad parema auto, kui broneeritud oli. Hind jääb muutumatuks). Kui bronnitud oli VW Passat or similar, siis kätte anti meile märgatavalt uhkema Volvo võti.

Ma ei tea Volvodest suurt midagi, aga tegemist oli Volvo XC60 mingi popi ja noortepärase „Ocean Race“ versiooniga. Ütleme nii, et ei olnud just kõige klassikalisem rendiauto. Moodne nahksisu, sportistmed ja kõik jutud. Täispauk nagu öeldakse. Unustasin suures ärevuses isegi klõpsu teha. Seega laenan Volvolt paar pilti, usun et nad ei pahanda.

Ma ei tea kas see on just Saksamaa rendiautode eripära või mitte, aga tundub, et siin mõõdetakse rendiautode vanuseid kuudes, mitte aastates. Meile pole sel aastal ühtegi vanemat autot antud kui 2015. Seekordne Volvo oli juulikuus ilmavalgust näinud. Paras beebi veel.

 

Kautatud auto ostmine Saksamaal

Õhtul kammisime internetiportaalid läbi ja valisime välja sobivad isendid, mida tahame Düsseldorfi läheduses vaatama minna. Järgmisel hommikul võtsime Matiga suuna Esseni automüügiplatside poole. Hommik läks konarlikult. Jõudsime esimesse automüügikohta. Tundus justkui õige koht – autosid müüdi ja puha. Aga firma nimi ei klappinud. Näitasin siis kohalikule härrale firma nime ja aadressi, kuhu olime plaaninud jõuda. Härra vaatas, mõtles hetke ning ütles: „Aadress on teil õige, aga seda firmat siin ei ole. Aaa, jajaa, meil on siin linnas kaks sama aadressiga kohta. Umbes 3km kaugusel asub samanimeline aadress. Sama tänav, sama number. Lihtsalt postiindeks on erinev. Seal on ka automüügiplats…“ Ok. Korralik kokkusattumus. Paari järgnevat müügiplatsi ei suutnud mu pahurdav GPS ülesse leida. Korraks tekkis tunne, et ei tea kas näemegi täna mõnda autot.

Aga päeva edenedes hakkas kõik paremini sujuma. Esialgu käisime läbi mõned türklaste automüügiplatsid. Ma ei ole küll üldse seda tüüpi kodanik, kellele meeldiks teisi inimesi olenevalt rahvusest lahterdada ja kõiki üldistada. Oleme mõlemad Eglega selles osas väga tolerantsed. Kui me ei oleks, siis ei saaks me Saksamaal elada. Naaber on Indiast, tänaval tuleb vastu hiinlane, poes teenindab poolakas, puuviljad ostad marokolase käest, kebabi türklase käest, trammis istud alžeerlase kõrval, kursusekaaslased on Iraanist, Kongost või jumal teab kust pärit ning ise oleme üldse mingist külast nimega Eesti. Saksamaal elab ca 17 miljonit sisserändajat/sisserändaja taustaga inimest (s.o üle 20% Saksamaa elanikest). Kaasa arvatud meie. Nii et erinevaid kultuure on siin oi-oi kui palju ja me ei kurda. Vastupidi. See on avardanud päris palju meie silmaringi ja põnev on erinevaid kultuure põgusalt tundma õppida. Meile see multi-kulti sobib.

Aga peab tunnistama, et teada-tuntud laialt levinud soovitus „Saksamaal ära türklase käest autot osta“ peab ikkagi suuresti paika. Nii et olen hetkeks siis labane, inimesi lahterdav ning üldistusi tegev kodanik. Türklaste müügiplatsid olid enamjaolt kuidagi rohtu kasvanud ja hoolitsemata. Autod olid neil kõik väidetavalt super seisukorras ja maailma parimad isendid. Küll aga auto ajaloost ei osanud nad kahjuks suurt midagi rääkida ega mingisuguseid pabereid näidata.

Kui ise natukene tõsisemalt autot hakkad uurima, siis näed, et siit ja sealt ei jookse keredetailide vahekohad võrdselt kokku. Mingid detailid näevad kuidagi liiga värsked välja. Uurid veel süvenenumalt, siis näed, et selle fantastiliselt läikiva, väidetavalt ilma avariideta auto keredetaili alt servast pudeneb juba pahtlit. Nojah.

Nägime igasugu autosid ja puutusime kokku erinevate tegelastega, aga kõigest kirjutamine veniks liiga pikale, nii et ma säästan lugejaid.

 

Räägin hoopis sellest, kuidas me auto saime. Asukohaks Gelsenkirchen (sama linnake, kus käisime mõni nädal tagasi Andri, Andrese ja Triinuga loomaiaias). Jõudsime järjekordsele müügiplatsile. Või õigemini polnud see plats, vaid hoone. Volkswageni volitatud ametliku müügikohaga samas majas asus üks väiksem bisnis. Tundus olema ühemehefirma. Omanikuks David. Aga türklastest oli asi kaugel. See oli pesueht saksa värk oma parimas tähenduses. Omanik ise tegutses isiklikult müügipoolega. Lisaks töötas tal töökojas 3-4 mehhaanikut. Ja tal oli seal ka koer. Ei, mitte värava taga haukuv suur valvekoer. Hoopis pisike mopsi-laadne 7-kuune kutsikas, kes käis nagu õige mees koos mehhaanikutega töökojas ja kontoris ringi.

IMG_5239

Kogu Davidi asjaajamine jättis esimesest hetkest sümpaatse mulje. Esimene erinevus võrreldes türklaste müügiplatsidega oli see, et kogu üldine hoov oli korras. Ei pidanud ronima läbi maltsa, et leida müügiplatsi lõpus olevat putkat, mille nurgas istuvad 2 dressides suitsu kimuvat meesterahvast. Just nii see mõne hommikuse kogemuse põhjal oli. Läbi suitsuhaisu üritad kopsudesse hapniku ahmida, et küsida lisainfot mõne auto kohta. Vastuseks midagi väga põhjapanevat ei tule. Kõik on korras ja super. Nagu ikka. Sellistes kohtades jäi hommikul kohati tunne, et olid nagu üleliigne seal ruumis ja sinuga ei soovita väga tegeleda. Peep Vain ei oleks teab mis uhke sellise müügitaktika üle. Ilmselt oleks see tema koolitustel hea näide elust enesest, kuidas MITTE müüa.

Aga nüüd tagasi puhast saksa tõugu viksi ja viisaka müügimehe juurde. Ta astus meile ligi ja uuris, mis isendit täpsemalt otsime. Osutasime ühe VW Passati peale. Mehel tulid nagu varnast ametlike esinduste hooldusajalood, millal vahetati viimati hammasrihmad, õlid jne. Milline on konkreetse isendi hooldusvälp, mis väljaminekutega peaks lähiajal arvestama jne. See oli hoopis midagi muud, kui türklase „see on maailma parim auto ja midagi pole vaja teha ja ma ei viitsi sinuga suhelda, las ma räägin parem oma sõpradega“ suhtumine.

Ühesõnaga saime päris korraliku ülevaate antud autost. Kuna päev oli juba õhtus, siis leppisime Davidiga kokku, et tuleme järgmisel päeval läbi ja teeme proovisõitu. Mees lausus selle peale: „Sobib. Aga nagu te näete, on mul siin terve kontor Schalke fännilippe täis (jalgpalli võõrastele inimestele teadmiseks, et Schalke on Gelsenkirchenis asuv kuulus jalgpalliklubi) ja kuna täna õhtul on Schalke mäng, siis ma lähen kõrvalt majast VW bossiga koos seda mängu vaatama.“ Lisas veel muigel näoga, et „Ilmselt vaja korra pubist ka läbi käia ja teeme äkki kusagil kell 11:00 siis homme selle proovisõidu“.

Müügimees koos oma “kolleegiga”

Hoolimata Schalke võidust oli David küllaltki värske olemisega järgmisel hommikul kohal. Proovisõidul oli kõik timm. Hakkasime põhimõtteliselt diili ära tegema, kuid saatusel olid omad vingerpussid. Üks teine kunde, kes oli ka parasjagu proovisõidule minemas ühe teise autoga, suutis parklas ennast kuidagi Davidi isikliku auto otsa manööverdada ja selle ära rihtida. Siis oli neil seal muidugi mõnda aega tegemist.

Samal ajal uurisime meie oma välja valitud Passatit, mis oli juba pikemat aega nüüdseks kohapeal tiksunud. Äkitselt hakkas kapoti alt kostuma mingi kahtlane heli. Me ei jõudnud vee midagi küsimagi hakata, kui David tuli eemalt ise meie juurde ja küsis, mis kahtlane heli see on. „Oodake, ma kutsun kõrvalt VW majast kohe ühe mehhaaniku.“ Tehti kindlaks, et kõik pole korras ja kahtlast heli tekitab hooratas.

Tegime kõned Eestisse ja uurisime, mis võiks selle detaili vahetus koos remondiga maksma minna. Saime oma vastused kätte ja ütlesime Davidile, et vot nii ja nii palju läheks see meil maksma. Ta ütles kohe, et teie otsus: „Kui olete ostust huvitatud, teeksin loomulikult selle summa võrra allahindlust.“ Ütlesime, et kui autoga kannatab 2000km Eestisse sõita, siis läheb kaubaks.

Miks ma sellest kõigest üldse kirjutan, on see, et ma kujutasin tol hetkel väga hästi ette – milline oleks olnud asjade käik, kui sarnane olukord oleks türklase platsil juhtunud. Siis oleks ilmselt öeldud „Ei see sitt pole midagi. See heli kaob varsti ära ja kõik on timm.“ Aga see, kuidas David tuli ise silmnähtavalt üllatunud ja mureliku näoga ligi, uuris mis kuradima heli see tekkis ja kutsus kohe mehhaaniku olukorda kaema, oli usaldusväärsust tekitav. Oli näha, et tegemist oli seda sorti müügimehega, kes ei taha kliendile saasta müüa. See heli tekkis tõesti ootamatult ühel hetkel. Meie jaoks muidugi väga õigel hetkel ning olukord lahenes kokkuvõttes suurepäraselt. David ise lisas veel, et ta ei taha jama müüa. Näide sellest – türklaste platsidel nähtud autod olid ca 100 000km väiksemate läbisõitudega, kuid samas iste, rool ja käigukanginupp olid hoopis kulunumad. David ütles naljaviluks, et kui tema poolt müüdud auto odomeetri näit ei pea paika, võite tulla ja mulle kuuli pähe lasta. Ühesõnaga oli tunda, et mees ei tahtnud jama müüa.

Kogu seal müügikohas viibimine oli suht meeleolukas. Lihtsalt ei jõua kõike kirja panna. Huumorimeel oli mehel paigas ja nalja sai, hoolimata sellest, et temal juhtus mitu halba asja korraga. Tal sattus olema ülikiire päev, siis rihiti ta isiklik auto ära, siis tuli meie Passatile see hooratta jama jne. Lõpuks sai aga kaup tehtud ja tänasime teda sümboolse Vana Tallinnaga.

 

Tempokad kaks päeva

Kaks päeva möödusid nii kiiresti, et põhilisi turistikohti väga külastada ei jõudnudki. Küll aga jõudsime teise päeva õhtul uue auto ära proovida ja turistid kohustuslikku turismipunkti – Kölni katedraali viia. Peale katedraali ja meie lemmiku jäätisekohviku (tegelikult on see ainus, kus käinud oleme, aga vaevalt mõni teine enam rohkem meeldima hakkaks) külastust oli päev õhtus ja reisisellid olid “puhkusest” juba nii väsinud, et Düsseldorfi promenaad ja teletorn jäävad nende uut külastust ootama.

Tuttava nimega kutt jäi juhuslikult Kölnis plakati peal silma

Tuttava nimega kutt jäi juhuslikult Kölnis plakati peal silma

Selline see Passat siis saigi

Selline see Passat siis saigi

Reisi ja autoostu võib lugeda kordaläinuks, kuna auto pidas Saksast Eestisse sõidu vastu. Meie täname taaskordseid külalisi. Aega jäi küll napiks ja oleks tahtnud ehk pisut rohkem näidata, aga eks see oligi selline pool-kiir-auto-ostu-visiit. Tähtis on see, et külalised ei pidanud lennukiga tagasi sõitma, vaid ikka autoga nagu oli plaani võetud.

No Comments Yet.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*