Saabunud kevad ja Hannaga Oberhausenis

By 0 5
EKŌ-Haus der Japanischen Kultur

Eelmisel nädalavahetusel käis meil Hanna külas. Ilmataadile olid kahjuks antud nädalavahetuseks rahad maksmata jäänud, kuna kauge külalise visiidi ajal oli taevas hall, tugev tuul ja vihmaga ka tagasi ei hoitud. Vahetult enne ja ka pärast Hanna külaskäiku on meil siin aga mõnus kevad olnud. Mõned päevad enne Hanna saabumist käisime Eglega ratastega mööda Düsseldorfi kevadet nautimas ja külastasime Jaapani maja.

Teadupärast elab Düsseldorfis täitsa mitu jaapanlast ning Jaapani maja näol on tegemist sellise kohaga, kus kohalikud japsid käivad kokku saamas ning oma kultuuripärandit elus hoidmas. Ja mitte ainult jaapanlased. Igaüks kes huvitub jaapani kultuurist, saab sinna kursustele minna ja end põnevate tavadega kurssi viia. Lisaks on seal veel väike aed, mis pakub lihtsalt natuke silmailu.

EKŌ-Haus der Japanischen Kultur. Düsseldorf, Niederkassel.

EKŌ-Haus der Japanischen Kultur. Düsseldorf, Niederkassel.

Tere tulemast minu urkasse.

Tere tulemast minu urkasse.

Pärismaalasi oli kah näha.

Sildid kõigile arusaadavates keeltes.

Hanna tuli külla

Kuna Hanna on meil varasemalt juba kahel korral külas käinud, siis sel korral Düsseldorfi peal tuuritamas ei käinud. Reede õhtul pugisime kõhud all you can eat söögikohas täis ja veeresime vaikselt koju. Laupäev möödus Düsseldorfis shopingu tähe all ja pühapäevaks oli plaanitud Oberhauseni külastus.

Kauge külaline lennujaamast üles leitud.

Kauge külaline lennujaamast üles leitud.

Tööstuslinn Oberhausen

Oberhausen on 200 000 elanikuga linn, mis asub Düsseldorfist 40 km kaugusel. Oberhausen on tuntud oma kunagiste söekaevanduste ja terasetootmise poolest nagu mitmed teised Ruhri piirkonna asulad.

Sõitsime Düsseldorfist Oberhausenisse rongiga ning linna siseselt bussiga. Tegemist ei ole teab mis kõige ilusama linnaga mida nähtud. Kogu sealse piirkonna linnad on väga tugeva tehaste-kaevanduste maiguga. Igal sammul saadab sind industriaalne aura, palju betooni ja metalli ning ümberringi vaadates on kõigel tööstusemaik juures. Suhteliselt robustne. Mitte midagi õõvastavat, aga lihtsalt turisti seisukohast ei hiilanud see koht millegi maagilisega. Tõsi, seal on üks ÜLISUUUUUR kaubanduskeskus (võib vist isegi öelda, et linnak), kus saab iga shopinguhuviline enda päeva tõenäoliselt hommikust õhtuni sisustatud. Täpsemalt ei oska rääkida, kuna meie käisime Oberhausenis pühapäeval, mil teadupärast poed on suletud. Aga hirmuäratavalt suur oli küll kogu see shopingu kompleks.

Kohalikult promenaadilt leidsime endale hubase Hollandi sugemetega söögikoha.

Pannenkoeke sai seal süüa. Tundub, et hollandi keel ei tohiks erilisi raskusi valmistada. Pannenkoek = pannkook.

Pfannkuchenhaus Oberhausen

Hanna ja Egle tuulises Oberhausenis

Turistikas

Osades kohtades on seda tööstuslikku miljööd osavalt ära kasutatud. Söögikohad on seest küll söögikohtadeks tehtud, aga väljast on kogu kupatus endiselt tööstusliku välimusega jäetud. Palju metalli ja robustsust, mis kannab endas hästi edasi linna ajalugu.

Pärast seda, kui pannkookide söömisega oli aeg parajaks tehtud, nautisime keskmisest tuulisemat ilma, hüppasime läbi Legolandi ees olevast poest ja seadsime sammud Sea Life-i poole. Selleks me olimegi Oberhausenisse üldse tulnud, et külastada uhket okeanaariumit. Vähemalt nii väitis nende koduleht. Piletid olid meil enne internetist ära ostetud, aga sabas seismisest see meid ei päästnud.

Legonland Oberhausen. Tegemist ainult siseruumidega ja piletihinda vaadates võis eeldada, et väga väike koht. Soovitusi jagada ei julgeks. Kes õiges Legolandis käinud, sellele ilmselt suur pettumus.

Legomehe müts

Sea Life Oberhausen

Eeldatav ooteaeg järjekorras. Hea, et vihma ei sadanud 🙂

Sea Life Oberhausen – ei midagi väga erilist.

Esimese hooga võttis meele mõruks – poolteist tundi ootamist? Tegelikkuses liikus aga järjekord tunduvalt kiiremini ja pärast 30 minutit ootamist lubati äkitselt kõik internetist ostetud tavapiletitega inimesed VIP sissepääsust sisse. 15 minutit varem ütles kohalik töötaja, et VIP sissepääsust saavad ainult need sisse, kes on endale kallimad piletid soetanud. Meie õnneks see jutt muutus. Nii et läks hästi. Emotsioon oli hea, pääsesime pikast sabas seismisest. Kui olime majas sees, liikusime kitsastest ja pimedatest koridoridest edasi. Mõtlesime, et mis me neid väikseid kalasid ikka vahime, liigume kiirelt kuhugi edasi, kus vähe rohkem ruumi ja uhkemad elukad. Paraku oli aga olukord selline, et enne kui midagi põnevat jõudis tulla, tärendas silme ees hoopis väljapääsu silt. Kõndisime küll uuesti tuldud teed mööda tagasi, et leida see koht, mille me tõenäoliselt maha magasime, kus meil kogu väljanäitus nägemata jäi. Tõsiasi oli aga see, et me polnud midagi maha maganud ja kogu see üritus oligi kuidagi selline kitsas ja jättis „määäh“ emotsiooni.

Võimalik, et see oli tingitud sellest, et kodulehel jäid silma uhked laused „Saksamaa suurim Sea Life akvaarium“; „Saksamaa suurim hai-aretus“; „Uhke klaastunnel, mis viib sind otse ookeani südamesse“ jne. Jutuks hea küll, aga tegelikkus oli kuidagi nadi. Võimalik, et oma mõju avaldas ka see, et oleme Eglega aastaid tagasi Hispaanias Valencia okeanaariumit külastanud, mille näol on tegemist Euroopa suurima okeanaariumiga. Selle näol oli tegemist vinge värgiga, nii et iga järgnev okeanaarium väga tugevat muljet tulevikus ilmselt ei avalda. Ma arvan, et see on umbes sama, et kui oled kord elus oma silmaga Kölni katedraali näinud, ega siis Oleviste kirik enam väga ohhetama ega ahhetama ei võta. Olgu Oleviste kiriku kodulehel kirjas, et „väidetavalt oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis“ vms … jutuks hea küll, aga erilist emotsiooni see kohapeal olles sellepärast ei tekita, kuna mälus on endiselt meeles emotsioon, mis oli esimest korda Kölni katedraali nähes.

Vot, ja nii oli ka meie Oberhauseni Sea Life-i külastusega. Käidud, linnuke kirjas, aga erilist emotsiooni ei jätnud. Tegelikult üks asi meeldis, need pisikesed haikala beebid olid küll nunnud seal haide kasvatuses.

30-50cm suurused haikala beebid Oberhauseni Sea Life-i kalakasvatuses.

Õhtuks sättisime end tagasi Düsseldorfi, sõime legendaarses Louisianas krõbedat kana ja mahlast ribi. Kuna Hanna jaoks oli see juba kolmas visiit Düsseldorfi, siis ütlesime metrooga kodu poole sõites, et sa juba nii vana kala siin, et juhata meid siit koju. Algul võttis tal hirmu nahka, et äh mis, ma ei oska õiges peatuseski maha minna. Meie suud olid aga suletud. Kõigi õnneks otsustas Hanna õiges peatuses maha minna ning ka õhtused pimedad Düsseldorfi tänavad ei valmistanud talle raskusi. 7 minutit hiljem olime turvaliselt oma koduukse ees. Hanna – Düsseldofi eksam edukalt läbitud. Istu, viis!

 

Ja lõpetuseks veel mõned kevadised pildid tänasest. Järgmise nädala tippmarkideks lubab isegi 22 kraadiseid temperatuure – siis peaks korralikult loodusele hoo sisse tõmbama.

No Comments Yet.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *


*