Väikese poisikesena oli Anaril õnne sattuda aeg-ajalt Saksamaale. Mingil kummalisel kombel armus poisu koheselt antud riiki ära ja kindel siht oli silme ees – ühel heal päeval tahaks säärases keskkonnas elada. Ilusad eramajad, hoolitsetud aiad, stiilsed kividest laotud kõnniteed, kadestamisväärne liikluskultuur, kohalike elanike sõbralikkus ning lugematu hulk mitmesuguseid pisidetaile moodustavad ühtse terviku, millest lihtsalt peab osa saama.

2013. aasta kevadel kui Anar ja Egle jalutasid mööda keskmiselt inetuid Mustamäe tänavaid, arutasid kaks noort, et mis elu see siin Mustamäe tagaotsas on – ärkad, kused, sööd, teed tööd ja magad. Ei ole teab mis suur elamus ega unistuste elu. Siis saigi võetud plaani, et äkki läheks ja teeks selle asja aasta pärast ära – elamine ja töötamine Saksamaal.

Vastasel juhul oleme ühel hetkel 80-aastased vanakesed oma Mustamäe üürikorteris ning tõdeme fakti, et kuradi mõttetu ja üksluine elu on olnud. Selle vältimiseks otsustasime, et 2014 suvi on sobiv aeg, mil hüpata oma mugavustsoonist välja ning teha kahekesi koos üks huvitav pööre oma elus.

Me oleme tegelikult täie mõistuse juures inimesed ja anname endale aru, et kõik see mis 2014. aasta juulist meid ees ootab, ei saa olema piltilus muinasjutt nagu mõned read ülevamal kirja sai pandud. Aga oleme küllaltki kindlad selles, et igavust ei tohiks lähiajal tunda. Tihti peab paika ütlus, et „kõik uus on huvitav“ ja elukoht (ennekõike uus riik) kuulub vaieldamatult nende „asjade“ hulka, mis on uuena huvitav.