Siis kui Egle veel asjast midagi ei teadnud, olid Anaril lennupiletid Pariisi juba broneeritud. Ehk et mul oli plaanis Eglele väike üllatusreis Pariisi korraldada. Mõeldud-tehtud. Kusjuures tänapäeval on jube raske selliseid salavärke korraldada, sest nii kui korra googeldad hotelle Pariisis või top 10 restoranid Pariisis vms, siis viskavad facebook ja muud loomad mitu päeva järjest suunatud reklaame „Kas juba leidsid hotelli Pariisis?“, „Mida teha Pariisis?“, „Kliki siia ja vaata, mida põnevat saad veel Pariisis teha“. Sellepärast tuli olla selliste asjadega ettevaatlik ning enne kui hakkasin laptopis midagi googeldama, lülitasin end wifi võrgust välja ja tekitasin hotspoti oma telefoniga, et läbi selle internetis ringi liikuda ja salavärke otsida. Jõulude ajal on sama teema. Kui üksteisele kingitusi otsime, siis tuleb ikka tähelepanelik olla. Üks vale klikk ja Egle uudistevoos on parfüümid, mida ma vaatasin ja minu uudistevoos on hunnik käekellasid, mida Egle on uurinud. Karm on see tehnikaajastu ma ütlen!

 

Eelarvamused, nagu meil ikka.

Olen olnud koguaeg arvamusel, et Pariis on üks räpane ja mittemidagiütlev linn. Aga ikka tahaks oma silmaga ära näha ja kinnitust saada. Eelmisel aastal suutis meid Mallorca ootamatult positiivselt üllatada. Kas sel korral on Pariisil võimalus? Ma ei tea, kas me olime lihtsalt nii õigetes kohtades ja liikusime mööda õigeid tänavaid, aga meie seda räpakust ja suurt mustust nagu kusagil ei näinud, millest paljud inimesed räägivad. Iga suurlinna juurde kuuluvad kindlasti getod, räpased raudteejaamaümbrused ja muu nipet-näpet, see on selge. Aga kui need „kohustuslikud räpased kohad“ välja jätta, siis olid Pariisi tänavad meie jaoks üle ootuste puhtad ja üldpilt väga meeldiv. Võib-olla me tõesti liikusime kuidagi väga õnnestunult mööda õigeid linnaosasid ringi.

 

Pariisi minek.

Poolteist päeva enne minekut ütlesin Eglele, et lähme nädalavahetuseks Pariisi ja tähistame meie seitset aastat kooselu. Mõni tund pärast seda saatis Air France kirja, et lend on tühistatud. Äge. Pariisis sadas lumi maha ja nüüd oli lennuliiklus mitu päeva häiritud. Vaatasin kiirelt igasugu alternatiive rongi, auto ja bussi näol, aga lennureisi mugavuse-hinna suhtele mitte miski vastu ei saanud. Õnneks lahenes olukord küllaltki libedalt. Varahommikuse lennu asemel saime pärastlõunase lennu ja asi päris katki ei olnud. Mul olid küll plaanid tehtud, kuid neid tuli nüüd jooksvalt ümber hakata mängima.

 

Ühistransport Pariisis.

Esimene mini-šokk lennujaamas. Ei adunud päris hästi seda ühistranspordi värki. Jube keeruline oli aru saada kus suunas peab minema, mis pilet, kus mis kes. Ei olnud päris nii, et hops lennujaama uksest välja, suund kohe Pariisi kesklinna ja asi ants. Lennujaamas oli ikka täitsa mitu erinevat hoonet ja terminali. Tegemist maailma rahvarohkeimate lennujaamade tabelis kümnendal ja Euroopa edetabelis teisel kohal oleva lennujaamaga. Õnneks on sõber Google suureks abiks ja saime asja kenasti jooksma. Teine natuke tõsisem peataolek oli Pariisi pearaudteejaamas. Tegelikult oleks õigem öelda „ühes pearaudteejaamadest“, sest väidetavalt ei ole Pariisis ühte konkreetset pearaudteejaama, vaid 7-8 suurt raudteejaama. Meie olime igatahes Gare du Nord nimelises raudteejaamas, mis tundus küll väga pearaudteejaama moodi olevat. Kui kusagil Pariisis on veel suurem raudteejaam, siis selle ees tekiks küll hirm.

Kurat, kus seal oli tihe värk. Igalpool mingid aparaadid, kus saab erinevaid pileteid viibutada. Me olime aga mingi kinnise ala peale sattunud ja ei suutnud esimese hooga üldse aru saada, kuidas me välja saame. Lõpuks leidsime mingid pilud (ei, mitte hiinlased, vaid pilud aparaatides), mis meie pileteid sõid ja meid kinniselt alalt välja lasid. Siis saime turisti-infost oma kolme päeva ühistranspordi piletid kätte, mille ma eelnevalt internetis ära olin tellinud. Väga mõnus, lased kolm päeva busside ja metroodega Pariisi vahel ringi nagu Miška. Olgu öeldud, et viimase päeva õhtuks olid meil piletite magnetribad nii ära kulunud, et masinad ei tahtnud meid enam läbi lasta. Probleem lahenes aga kiirelt, sest igalpool metroopeatustes on infoletis töötajad, kes nagu naksti su pileti vajadusel värskema vastu välja vahetavad. Tegelikult saime juba sama päeva õhtul aru, et ühistransport on Pariisis väga loogiline.Võttis lihtsalt paar tundi aega, et olukorraga harjuda.

 

Esimene õhtu

Pärast väikesi seiklusi jõudsime kenasti oma hotelli. Viskasime asjad tuppa ära, imetlesime vaadet oma hotellitoa aknast ja sättisime end õhtusöögile. Kohaks restoraan Le Coupe-Chou. Atmosfäär on seal minu arvates väga lahe. Sopilised toad, taamal susisemas kamin ja ümbritsemas ajaloolised seinad. Võib öelda, et atmosfäär oli seal parem kui pearoog. Seda, et pearoad ei ole seal midagi ülierilist, lugesin enne ka tripadvisori kommentaaridest. Täpselt nii ka oli. Medium liha ei olnud väga medium, vaid very well done. Aga maitsvad magustoidud päästsid õhtu ja aitasid jätta hea üldemotsiooni.

 

Natuke kultuuri kah

Teisel päeval külastasime maailma suurimat kunstimuuseumi Louvre-i. Suur oli ta tõesti, 72 735 m². Kuna meil olid piletid eelnevalt ostetud ja tegemist oli veebruari kuuga, siis saime väga libedalt sisse. Internetis küll hirmutati ära, et pikad ootamised piletisabas ja turvakontrollis, aga meil läks väga ladusalt. Kusjuures turvakontrolle on Pariisis päris palju. Mitte ainult muuseumides, vaid ka kauplustesse sisenedes kiigatakse kiirelt käekotti ja pead moe pärast ka jope hõlmad lahti tegema.

Me pole erilised kunstifännid, aga Louvre-i käik oli vaja ikka kohustuslikus korras ära teha. Mona Lisa nähtud ja linnuke kirjas. Louvre-i külastusaeg võib olla väääääga erinev. Kui sa tahad kõik sopid läbi käia ja iga teose juures mõtiskleda, läheb ilmselt mitu päeva aega. Meie käisime suht pealiskaudselt selle läbi (isegi kõiki korruseid ei käinud läbi) ja saime pooleteist tunniga hakkama.

 

Keskmisest erilisem õhtu

Pärast Louvre-i külastust nautisime veel Pariisi tänavaid ja külastasime neid üksikuid poode, mis pühapäeval lahti olid, et saada oma hubasesse hotellituppa õhtusele söögilauale head-paremat.

Kui eelneval õhtul sai Restoranis einestatud, siis selleks õhtuks oli plaanis ise omale üks ilus õhtune istumine korraldada. Potentsiaal selleks oli asukoha näol olemas. Hubane hotellituba Pariisi südames, akende ees stiilsed pariisilikud rõduvõred ning taamal õhtuhämaruses kumamas Eiffeli torn. Pisike lauake akna all. Sümboolne šampanja ja kaks klaasi laual. Ning meie kaks.

Nagu klassikud on öelnud, et mõni hetk on elus ilusam kui teine ja et mõni hetk on kohe väga-väga ilus, siis seda võib öelda ka antud õhtu kohta. Mõtlesin, et võiks tähistada midagi enamat kui meie seitset aastat kooselu ning otsustasin laskuda põlvele ja Egle kätt paluda. Uskumatul kombel ei puigelnud ta absoluutselt vastu ja oli mingil kummalisel põhjusel nõus mu pakkumise kenasti vastu võtma. Väga viisakas neiu. Nii et ilus õhtu Pariisis sai veel ilusama jätku ning jääb kindlalt meie mälestustesse igaveseks püsima.

 

Kolmas päev Pariisis

Natuke teistsugune tunne oli küll järgneval hommikul oma kihlatu kõrval ärgata, kõlab veel kuidagi harjumatult. Aga meil olid viimaseks päevaks välja vaadatud veel mõned kohad, mida külastada. Hommikutundidel jalutasime mööda Champs-Élysées-d (Pariisi kuulsaim kaubatänav, kus ennekõike müüakse noobleid brände). Sihiks silme ees oli meil Triumfikaar, mille otsast pidi avanema hea vaade. Ja ei pidanud pettuma, vaade oli tõesti väga hea. Pariis on ikka üks ilusa planeeringuga linn. Nagunii on enamik maju ühtlaselt stiilsed oma väikeste rõdukestega. Aga kui vaadata linna ka ülevalt, jooksevad kõik tänavad kuidagi kenasti kokku, taamal Seine-i jõgi ja Eiffeli torn ning siis veel kerge künka otsas Sacré-Cœur basiilika on lihtsalt meeldiv kombo. Tõeline meistriteos.

 

Ilmataat oli meid täna õnnistanud ja andnud jalutamise päevaks sinise taeva. Seega jätkasime oma rada, jalutades mööda sellist vähe lõunamaalikkuma linnaosa, nähes ära Moulin Rouge-i kuulsa kabaree hoone (millest mina ei olnud oma elus eriti midagi kuulnud ja Egle jooksvalt haris mind) ning lisaks tahtsin Pariisist veel üles leida sulaselges eesti keeles kirjutatud sõnad „ma armastan sind“. Ja leidsimegi.

Eelmisel õhtul panime omale lõunasöögiks kinni laua Sacree fleur nimelises söögikohas. Tripadvisori andmetel on tegemist Pariisi 11622 söögikoha seas kohaga number 26. Mõtlesime, et no see peab hea olema. Ja oligi. Kõigile lihasõpradele soe soovitus. Saad niiiiiiiiiiiii maitsva lihatüki, et oi-oi-oi. Tõesti väärt oma head tagasisidet ja kõrget kohta tripadvisoris.

Kohustuslikus korras proovisime Prantsusmaal olles ära ka teod ja konnajalad. Teod ei olnud küll päris eraldiseisev roog, mida süüakse originaalis vist mingite erilisemate riistadega kui nuga ja kahvel, vaid teod olid meil osa püreesupist. Mingit väga erilist maitseelamust need ei tekitanud. Mõlemad eelroad olid head, aga ootasin tigudest ja konnajalgadest vist mingit võõramat maitset. Nagu inimesed tihti kõigi omapärasemate lihatoodete kohta ütlevad „maitses umbes nagu kanaliha“. Ja täpselt nii oligi. Konnajalad meenutasid kanaliha ja teod meenutasid kaheksajalga ehk siis sellist mereanni maitset. Aga linnuke igatahes kirjas ja midagi uut jälle ära proovitud. Seda suurema maitseelamuse pakkus aga põhiroog liha. Nii et veelkord, kõigile Pariisi sattuvatele lihasõpradele soe soovitus sealt läbi käia. Anari ja Egle topeltgarantii. Tegemist väga väikese kohaga, nii et laud tuleb kindlasti eelnevalt kinni panna.

Kuulus Jumalaema kirik Pariisis ehk Notre-Dame

Kõht head-paremat täis, võtsime suuna Notre-Dame-i poole. Kirikut saab seest külastada täitsa ilma piletita, aga meil olid võetud ka piletid katuse külastamiseks. Külastajamugavuse osas polnud selle katuse külastamine kõige mugavam. Esiteks kui oled pileti ära ostnud (tegin seda eelnevalt internetist ja piletid sai kätte Pariisi kohale jõudes turismiinfopunktist), siis lisaks sellele peab veel alla laadima äpi ja seal end sobivasse külastamise ajaaknasse registreerima. Ja seda ei saa koguaeg teha. Tahtsime seda juba eelneval õhtul teha, et no paneme aja homseks lõunaks kirja. Aga ei saanud. Oli ees teade, et alates hommikul 7.00 saab end uuesti registreerima hakata. Panime end siis kirja. Pead jõudma 15-minutilise ajaakna sees kohale. Siis on piletikontroll, turvakontroll, väike ootamine ning saab minna katusele. Vaade on kõrgete võrede tõttu piiratud. Ja lisaks on katusel kindlad kohad, et pead ootama mingi teatud aja konkreetse koha peal ja siis lubatakse edasi liikuda. Põhjuseks ilmselt see, et tegemist kitsaste treppide ja kitsaste kohtadega, nii et inimesed pannakse kindlatesse kohtadesse liikuma kindlatel aegadel. Ehk et kogu see külastus jätab natuke sellise klassiekskursiooni tunde sisse. Ma PEAN siin kohas olema ja PEAN seda ja teist SELLEL ajal tegema. Nii et kui tahta ilusat vaadet linnale, siis lihtsam ja mugavam on käia vast Triumfikaare otsas.

 

Kuulsad kohvikud, kus tähtsad härradki omal ajal istunud.

Stiili, kunsti, toidu ja joogi osas on Prantsusmaa kindlasti läbi aegade olnud tegija. Täpiks i peal on Prantsusmaa au ja uhkus Pariis. Uhkete kohvikutega stiilsed linnatänavad, kus omal ajal tassikest kohvi nautinud lugematu hulk tuntud kirjamehi ja kunstnikke. Näiteks on teada, et Pariisi südalinnas Boulevard Saint-Germain nimelisel tänaval veetis palju aega Hemingway, kes oma elu parimad aastad just Pariisis veetis. Ka meie külastasime seda kanti. Esialgu tahtsime läbi astuda Cafe Les Deux Magots kohvikust, kuid see oli täis. Siis astusime paar meetrit kõrvale, kus oli kohvik nimega Café de Flore. Rahvast pungil koht, kus töö käis nagu laevaköögis. Šampanja ees ja šampanja taga, vanaprouad värskeid lehti ja tükikest kooki nautimas. Oli küll selline Pariisilik olustik.

Nende kohtade kasuks räägib teadmine, et naudid oma pea 10 eurost kohvi ja sama kallist koogitükki samade seinte vahel, kus sadakond aastat tagasi Hemingway inspiratsiooni ammutas. Või rüübata pits kangemat mõnes lokaalis, kus kuulus kirjamees nii mõnelgi korral vasta hommikut pool käpuli välja on koperdanud.

Sama jutt hispaanlasest kunstniku Pablo Picasso kohta, kes veetis samuti osa oma elust Pariisis ja olla külastanud samu kohti. Pariis on selles mõttes ikka uskumatult lahe linn, et temas õhkab iga nurga peal tükike ajalugu. Tegemist ka ühe meelispaigaga filmivõtete jaoks ja see on täitsa arusaadav. Seal on arhitektuuriliselt nii palju filmilikke kohti. Isegi mingid kitsad kangialused on omamoodi stiilsed. Ja kui sammud mööda tänavaid ning nurga tagant hakkab Notre-Dame paistma, meenub kohe kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud raamat „Jumalaema kiriku kellalööja“.  Kellalööjat Quasimodot ennast küll näha ei õnnestu, aga no saate mõttest aru.

 

Viimased hetked Pariisis

Kui elu kõige kallim kohv joodud ja koogitükk söödud, hakkasime rahulikult lennujaama poole liikuma. Või õigemini oli meil plaanis seda rahulikult teha. Kui aga esimene ümberistumine metroos osutus ehitustööde ja ümberkorralduste tõttu oodatust keerulisemaks ning kui kaks tee küsimist meid valedesse kohtadesse juhatasid (üks probleem oli näiteks selles, et ma ütlesin ühele abipakkujale vale lennujaama nime, kuhu me minna soovisime), siis hakkas rahulikust lennujaama minekust juba vaikselt kiirustamine saama. See on see 21. sajandi mure. Kui muidu juhatab sõber Google sind võõras linnas laitmatult ukse eest ukse ette ja teab kõiki maailma ühistransportide graafikuid minuti pealt, siis mingite ümberkorralduste ja ehituste ajal võib ta teinekord liigselt tehnikale tugineva turisti hetkeks ka hätta jätta. Õnneks andis meile üks viisakas prantsuse vanahärra metroos olles veel paar juhtnööri, kuidas me kõige kiiremalt ja mugavamalt lennujaama jõuaksime.

Ja nii oligi meie pikk nädalavahetus Pariisis läbi saamas. Mõlemad täis positiivseid emotsioone. Pariis jättis meile hea mulje juba esimese kahe päevaga, kuid lisaboonusena jääb seda nädalavahetust kindlasti kroonima meie eelmise õhtu hetk. Lennukiga ära lennates tegi piloot veel Pariisi kohal sümboolse ringi ja avanes vaade ilusale tuledes Pariisile. Aitäh Pariis, jätsid meeldiva emotsiooni!