Jalka MM-ilt otse reisilainele

Kui jalka MM-i finaalmäng alanud oli, liikusime meie Eglega Düsseldorfi lennujaama, et sealt rendiauto võtta. Vaatamata sellele, et Saksamaa tegi läbi ajaloo oma halvima MM-i, vaadati teiste meeskondade esinemisi usinalt edasi. Nutiajastu võlud – kodust rongi peale jalutades tuli täitsa mitu tegelast vastu (mina ise kaasaarvatud), kellel telefonist otseülekanne mängis, et mitte jääda ilma olulistest hetkedest. Väga ohtlik kõndida tänaval ja vahtida telefoni. Ärge järgi tehke! Mul oli turvamees Egle kõrval, kes mind hoiatas, kui post jalgu hakkas jääma vms. Mäng ise oli finaali kohta väga uhke ja ootamatult paljude väravatega. Lennujaamas rendilepingu sõlmimise ja järjekorras seismise ajal löödi suisa kolm väravat.

Tagasi koju jõudes nägime veel autasustamist ning naersime vaatepilti, kus tugevas paduvihmas poodiumil olles pandi isand Putini pea kohale kiirelt-kiirelt vihmavari, samal ajal kui Prantsusmaa ja Horvaatia presidendid ligunesid vihmas edasi. Vene värk!

 

Reis alga

Pühapäeva õhtu kell 20.00. Aeg külmik autosse visata, kohvrid peale tõsta, musa käima, turvavöö peale ja mööda kiirteid suund Müncheni poole, kuhu olid järgmisel hommikul jõudmas külalised Tiiu ja Kaivo. Öösel oli hea mugav sõita, liiklust vähe ja ummikuoht seega miinimumini viidud. Kilomeetrid läksid libedalt. Plaan oli teha poolel teel magamispaus, kui uni peaks tulema. Kuna und aga ei tulnud ega tulnud, sõitsime peaaegu Münchenisse välja ja tegime siis kohustuslikus korras  kiirtee ääres mõnetunnise tukastuse.

Dachau vangilaager

Et alustada reisi harivalt ajaloolise osaga, otsustasime külalised esimese hooga kohe otse lennujaamast vangilaagrisse viia. Nimelt asub Müncheni külje all Dachaus üks paljudest vangilaagritest, kus aastate eest palju hirmsaid asju tehtud. Tänapäeval on see territoorium külalistele uudistamiseks ja silmaringi avardamiseks avatud. Piletiraha ei küsita.

Põgus Müncheni külastus

Kuna olime Müncheni külje all, pidasime mõistlikuks kiirelt Baierimaa päälinnast läbi hüpata. Ega paari tunniga rohkem ei jõuagi, kui vanalinnas natuke jalutada, kohustuslikus korra Brezel ära süüa ja edasi liikuda.

Saksamaa katusel Zugspitzel

Järgmine sihtpunkt oli meil Saksamaa kõrgeim mägi Zugspitze (2962 m). Mina, kui teada-tuntud ilmaproff, jälgisin juba mitu päeva enne reisi, et kuidas ilmaolud on. Jälgisin mäetipus olevaid veebikaameraid ning võrdlesin olukorda enda ilma äppidega. Noh, ega väga suuri lootusi antud päevaks polnud, aga kuna me juba seal kandis olime, oli minu soov ikka tipus ära käia, isegi kui midagi ei näe. Ja täpselt nii oligi. All jalamil oli soe päiksepaisteline ilm. Isegi vahetult enne tippu jõudmist oli ilm ilus. Aga mäe tipp oli kahjuks pilvede sees ja mitte essugi ülevalt näha ei olnud. Ses suhtes põrsast kotis seal ostma ei pea. Enne piletite ostmist ja mäkke minemist saad ekraanilt vaadata, mis olukord tipus on. Isegi piletimüüja hoiatas, et hetkel midagi näha pole.

Meie käisime siiski tipus ära ja elamus oli äge. Õhk oli karge. Kui all jalamil paistis päike ja meeldivad +25°C, siis tipus oli +6°C. Mäe tipus olles sai jalgsi isegi Austrias ära käidud, kuna Zugspitze asub täpselt Saksamaa ja Austria vahel. Lisaks panime mäe otsast endale postkaardi koos Zugspitze templiga koju teele ja vaatasime, kuidas mõned hullud seal tipus turnisid. Päris hull värk, mis seal tipus kõik on. Mõtled et mäetipp on kivimürakas ja kogu moos. Seal on liftid, trepid, restoranid, poekesed, ilmajaam, kraana ja suur hulk ehitusmehi, kes igal pool nokitsevad ja kompleksi edasi arendavad.

Oluline on, et meil sai Saksamaa kõrgeim tipp vallutatud. Või et „mägi sai ära võetud“ nagu mägironijad armastavad öelda. Mitte ei saa aru, mida need Alar Sikk ja teised kõvad mägironijad ohivad ja puhivad, telklaagreid püsti panevad ning mitu päeva aklimatiseeruvad Mount Everesti tippu vallutades. Me käsime pea 3000 meetri peal nagu naksti 10 minutiga ära, endal toss ja teksapüks jalas. Paneks teine 10 minutit ja natuke veel otsa ning olekski Everest sutsti võetud. Phähh, titekas.

Maalingutega majad

Edasi oli plaanis külastada Baierimaa ilusaid asulaid Garmisch-Partenkirchen ja Oberammergau, kus leidub suurel hulgal maalingutega majasid. Kahjuks oli aeg tänaseks otsa saamas ja Garmisch-Partenkirchenis jõudsime ainult söömas käia. Oberammergausse ei jõudnud me üldse, nii et kõige ilusamad maalingutega majad jäid meil kahjuks nägemata. Aga mingi meki sai siiski suhu.

 

„Ei mina ei tea midagi“

Õhtuse öömaja asjus olin läbi booking.com-i mõned päevad varem ühte väikesesse hotelli kirjutanud, et tuleme õhtul pärast tavapärast check-in-i aega ja uurisin, et kas see sobib. Vastuseks sain ok. Kui aga kohale jõudsime, oli uks lukus. Telefonitsi sain peremehe kätte, kes ütles, et ta on proovinud mulle juba helistada, aga mu number annab kinnist. Ja sellest et me hiljem saabume, ei tea tema (ega tema poeg) midagi. Ühesõnaga töllerdasime siis tunnikese tänaval ja ootasime, kuni peremees tagasi tuleb. Kohale jõudes näitasin oma e-maili ka, et läbi booking.com-i on mulle hilise check-in-i kohta jaatav vastus antud. Tema ei osanud aga öelda, kuidas see nii küll olla saab. „Ei mina ei tea midagi“. See selleks. Uurisin ka seda, et huvitav miks ta mind telefonitsi kätte ei saa. Selgus tõsiasi, et ta oli mu telefoninumbri valesti maha kirjutanud. Alles klar. Pärast väikesi viperusi saime igatahes magama ja pärast pikka päeva oli uni magus.

 

Neuschwansteini loss

Reisi teise päeva peamine sihtpunkt oli Baierimaa au ja uhkus loss Neuschwanstein. Tegemist lossiga, mis on olnud ka Walt Disney logo inspiratsiooniallikaks. Muinasjutuline näeb see loss tõesti välja. Eriti palju annab juurde just asukoht. Üksik hoone väikse mäenuki peal. Fantastiline vaade lossile avaneb näiteks Marienbrücke pealt, mis on lossi lähedal asuv sild. Lossi sisse ei hakanud me ronima. Esiteks on piletisaba metsikult pikk ja teiseks on ilusaid ja väga ilusaid losse seest juba omajagu nähtud ka. Minule isiklikult meeldis kõige rohkem just vaade lossile Marienbrücke pealt.

 

Kiirvisiit Lindaus

Kuna tänases päevakavas rohkem ühtki kohustuslikku punkti ei olnud, otsustasime kulgeda vaikselt öömaja poole, mis asus Šveitsis. Teekonnale jäi Bodensee ääres asuv Lindau linn. Mõtlesime Bodensee äärest ka läbi põigata ja imetleda seda kanti, kuhu mu ülemus meid elama kutsus, aga meie külma kõhuga ei ütlesime. Okei, tegelikult oleks see meie võimalik kodukoht teiselpool Bodenseed olnud, kus päris nii maaliline pole. Ilus kant, pole midagi öelda. Aga pigem ongi just selline kant, kus on hea turistina käia.

Tänaseks ööbimiskohaks oli meil valitud üks Airbnb maja (osa majast). Asukohaks Šveits, Breil/Brigels. Õhtul tõmbas ilma korra päris vihmaseks ning majani jõudmiseks pidi omajagu käänulistel teedel tiirutama. Autojuhile meeldis, kaasreisijatel oli olek vist natuke pinges. Maja peremees ja perenaine olid jutukad. Rääkisid, et viimasel talvel oli korralik lumi maas, ca 2m, näitasid meile pilte ja puha. Tegemist oli keskealise (või kergelt üle keskea) paariga, kellel lapsed kodust välja lennanud. Nad mõtlesid, et oleks põnev uusi inimesi kohata ja seega rendivad vastavalt viitsimisele Airbnb-s nüüd ühte osa majast reisisellidele välja. Külalisteraamatus jäi täitsa kirev seltskond silma.

Fotogeenilised teed ja vaated Kesk-Šveitsis

Kolmandat päeva olin kaua oodanud. Šveitsist on varemgi läbi sõidetud, aga põhjalikumat tiirutamist mägiteedel pole õnnestunud teha. Tänasega sai see viga parandatud. Müstiline, kui ilusaid kohtasid Šveits ikka pakub. Sõidad ja sõidad ja ilul pole otsa ega äärt. Arutasime omakeskis, et küll on ikka tore, et me siin ei ela. Kohalike jaoks pole need vaated ilmselt midagi erilist. Aga meile (lamedal pinnasel elavatele inimestele) on see ikka imeline kant. Valid mingid pidepunktid, mida külastada tahad ja boonuseks saad iga päev laheda teekonna ja vaated.

Rhonegletscheri liustik oli meie tänane pidepunkt. Liustik väheneb hirmsa hooga (soojal suvepäeval väheneb jääkiht ca 10cm). Nii et kel huvi, käige ikka lähimatel aastakümnetel seal ära, muidu varsti saab otsa!

Kui hoomamatus koguses ilusaid vaateid ära nauditud, võtsime suuna õhtuse öömaja poole. Jäime küll Šveitsi, kuid tunne oli nagu oleks Itaaliasse jõudnud.

 

Maa-alune järv, fotogeeniline Lauterbrunneni külake ja miljoni dollari vaatega ööbimine Brienzis

Neljas päev algas turistikohaga, milleks oli Euroopa suurima maa-alune järv Lac Souterrain de Saint-Léonard. Soojal suvepäeval hea jahe koht, kus pool tunnikest vaheldust nautida. Tehakse paadiga väike ring järvel ning näidatakse järveäärset „rannajuppi“, kus mitte kunagi päikesepõletust ei saa.

 

Õhtuks oli taaskord Airbnb kaudu korter võetud. See oli korralik pärl. Vaade järvele ja lumistele mäetippudele. Ja mitte lihtsalt mingi järv vaid see müstilise värvusega järv, mida Šveitsis tihti kohtab. Istud rõdul ja vahid suu ammuli järve, mis oleks nagu Photoshopiga üle käidud. Hõõrud silmad puhtaks, aga värv jääb ikka samaks. Ju siis on ikka tõesti selline! Sürr vaadata.

Viimane hommik Šveitsis, Aareschlucht ja Rheinfall

Kuna päris iga hommik sellises kohas üles ei ärka, otsustasin teha varase äratuse. Kui teised reisisellid veel tossasid, oli poisu juba järve ääres pildistamas. Pildid on küll ilusad, aga seda tunnet ja olustikku ei suuda edasi anda. Kui üksik kalamees hommikuses vaikuses sellise maalilise järve peal oma spinningu sahinaga vette viskab ning see on ainus hääl, mida sa kuuled, siis on ikka kuradima kuldaväärt moment! Boonuseks veel hommikuses udus lumised mäetipud. Lihtsalt oled ja mõtiskled, et küll on ikka ilus.

 

Hommikuseks turistiatraktsiooniks Aareschlucht. Tegemist kaljulõhega, kus on paari kilomeetrine rada. Jalge all voolamas Aare jõgi. Väga omapärane kogemus.

Edasi viis meid teekond Luzerni. Luzerni linna peetakse üheks Šveitsi ilusamaks linnaks. Võib täitsa paika pidada. Omapäraseks muutsid selle koha linnasüdames asuvad iidsed puidust sillad.

Meie viimaseks punktiks Šveitsis oli Rheinfall. Koht, kus Rheini jõgi vaatemänguliselt mõne meetrise languse teeb. Tulemuseks kõva kohin ja möllav vesi.

Seejärel võtsime suuna vaikselt kodu poole. Pikka retke ei hakanud tegema ja otsustasime Stuttgarti ööbima jääda. Õhtul väljas söömas käies saime ülihea klienditeeninduse osaliseks. Klienditeenindusel ja klienditeenindusel on ikka vahe sees – paar päeva tagasi Šveitsis ühes Pizzakohas olime kogenud vastupidiselt tänasele katastroof teenindust, kus umbkeelne teenindaja vaatas meid sellise näoga, et minge palun minema ja näris oma küüsi stoilise rahuga edasi. Nii et tänane Stuttgarti teenindus oli kui kõrgklass. Paar õllet olid pärast pikka reisipäeva nagu rusikas silmaauku ja uni tuli magus!

 

Kõrged majad Frankfurtis ja Kirmes Düsseldorfis

Teel Düsseldorfi mõtlesime, et hüppame kiirelt Frankfurtist läbi ja libistame ühed jääkohvid. Noooooh, väga kiire see kõrvalepõige just ei tulnud. Mul oli linnasüdames kenasti üks parkla välja vaadatud. Paar sammu ja kohe kohvikus. Sittagi. Pärast seda kui olime pool tunnikest südalinnas ummikus istunud, saime aru et osad tänavad on kinni ja linnas liiklus tugevalt häiritud, kuna parasjagu oli geyparaad käsil ja linn värvilisi tegelasi täis.

Õhtul Düsseldorfi jõudes käisime Kirmeselt läbi. Metsik rahvamass, mis sinna ikka kokku voolab, aga mõtlesime, et õhtutuledes lõbustuspark on lahe kogemus külalistele. Meie hakkame vaikselt ära harjuma, kuna igal aastal suhteliselt identne üritus, aga sel korral sain nii head fritüüris ligunenud kala seal süüa, et peab vist ikka järgmisel aastal ka läbi hüppama. Lisaks saime mälestuseks ka ägedad karikatuurid.

 

Reisi viimased päevad

Viimasel kahel päeval põikasime naaberriigist Hollandist läbi, tegime shopingutuuri Düsseldorfis ning vaatasime Duisburgi loomaaia elanikke.

Oli lahe reis lahedas seltskonnas, mis pakkus palju häid emotsioone. Mitmed kohad, mida oleme pikka aega tahtnud külastada, sai ära nähtud. Meie täname reisiselle ja loodame, et saite samuti hulga huvitavaid kogemusi ja häid emotsioone.

Naudime nüüd edasi seda suve, mis ilmataat meile sel aastal pakub. Kuigi me oleme Eglega mõlemad väga soojalembelised ja rõõmustame troopiliste ilmade üle, siis nüüd, kui säärane kuumalaine hakkab juba vaikselt kuu pikkuseks venima, eelistaks vahepeal ka jahedamat ilma. 37°C puhul ehitasime eelmisel nädalal rõdule onni ja magasime paar päeva seal. Minu pikaaegne unistus! Olen Eglele juba mitu kuud öelnud, et tahan mõni öö rõdul magada. Tehtud. Ja Eglele meeldis see nii väga, et olime kohe kaks ööd järjest oma salakoopas rõdul.

Õnneks ütles täna õhtul ilmateate-mees telekas rõõmustava uudise, et kuumalaine teeb paariks päevaks pausi ja temperatuur langeb jaheda 30°C peale. Siis on aga nädal aega taaskord oodata temperatuure 37°C -38°C kandis. Sisuliselt on kogu Euroopa juba ära kõrbenud. Meil meenutavad tänavad vaikselt sügist, sest teed on paksult pruuni värvi puulehti täis. Tõsi, mitte külma pärast, vaid kuumusest ära kõrbenud.