Nädalake enne seda, kui me Pariisi külastasime (millest Egle sel hetkel veel midagi ei teadnud), lappas ta parasjagu reisipakkumisi ja ütles, et näe Egiptuses on praegu hea soe ilm ja hinnad ka soodsad. Läheks käiks korra sooja päikese all, tal nädalake puhkust võetud nagunii.

Kuna me mõlemad Eglega oleme soojalembelised, siis tundus mõttel jumet olema. Lasin peas kaks võimalikku stsenaariumit kiirelt läbi:

Olukord üks. Käime nädalavahetusel Pariisis ära, pärast mida jääb Egle üksi koju igavlema. Ei tundunud nagu eriti hea variant.

Olukord kaks. Veedame ilusa nädalavahetuse Pariisis ning kohe pärast seda läheks lisaboonusena koos palmi alla sooja akusid laadima. See talv on kuidagi erakordselt külm ja lumine ka olnud. Vähemalt viiel hommikul oli Düsseldorfis lumekirme maas. See on Düsseldorfi kohta korralik talv!

Ühesõnaga polnud vaja väga pikalt mõtiskleda, et variant kaks on parem. Küsisin järgmisel päeval töö juurest vabad päevad ja tulin koju uudisega, et valime endale kusagil soojas kohas hotelli välja – meid ootab ees väike puhkus.

Kuna Mallorca on veebruaris külm ja Tenerife oli ka parasjagu vihmane ja jahe, siis jäi soodsatest pakkumistest sõelale eestlaste poolt palavalt armastatud Egiptus. Me kumbki polnud varem Egiptuses käinud ja mõtlesime, et kaeme perra, mis loomaga ka tegu on. Temperatuure näitas selleks nädalaks 25 kraadi tuuri. Olime arvamusel, et veebruari kuu kohta kärab küll.

Olgu öeldud, et käesolev postitus näeb ilmavalgust alles aprilli alguses, aga sündmused leidsid tegelikult aset veebruari keskpaigas (toim.).

 

Nagu päris reis

Euroopas reisides kaob vahepeal see „päris reisimise tunne“ ära, sest raha on igalpool ühine ja seda vahetama ei pea. Üle piiride sõidad ka nii muuseas ning lennuki peale minnes näitad vilksamisi ainult ID-kaarti ja asi Ants.

Egiptuse reisi bookisime läbi reisikorraldusfirma. Me pole seda kunagi varem teinud. Väga mugav oli. Klikk-klikk, tuli paar meili ning telefonikõne, kus loeti korra veel ette, mida pakett sisaldab ja kus mida peab tegema ning oligi reis paigas.

Seejärel läksime raha vahetama. Egiptuse naelasid Düsseldorfi lennujaamas polnud, seega võtsime USA dollareid, sest ka nendega saab Egiptimaal hästi hakkama. Ja see on ju see kõigi õigem raha … dollar … nagu filmis. Vägev raisk!

Lisaks pidi passid kaasa võtma, kuhu hiljem ka viisa sisse löödi. Ja tagatipuks ei saanud me check-in-i onlines teha. Piletid saime vahetult enne lennukile minekut. Ja ikka päris pileteid, mitte mingi ise prinditud QR-kood A4 paberil. Uhke värk, kõik komponendid päris reisiks olid olemas.

Meie lend Düsseldorf-Istanbul-Hurghada oli päris mugav. Kasutasime esimest korda Turkish Airlines-i teenuseid ning esimene lennuk Airbus A330-300 oli ülimalt mõnus. Padjad alaselja taga, seljatugedes moodsad ekraanid, kus lisaks filmidele ja muusikale on valikus ka moodsad mängud, mida saab kaasreisijatega võrgus koos pelada. Näiteks saad valida endale mängukaaslaseks 25. reas istekohal F istuva reisiselli ja teha talle piljardis säru nii et tolmab. Pakutav toit oli ka maitsev, nii et korralik vundament heaks reisiks oli laotud.

 

Kohvrisaaga alga!

Ümberistumine Istanbulis. Egle külastab lennujaamas tualetti ja esimene tegelane, kes teda seal tervitab, on prussakas. Me pole kunagi Türgis käinud, nii et see jääb hetkel meie ainsaks mälestuseks Türgist.

Lend edasi Hurghadasse. Egiptuses Hurghada lennujaama jõudes pidi esimese asjana turistiviisa ära tegema. Et seda aga saada, peab enne väikese lehkese ära täitma, seejärel paarikümne euroga Egiptust toetama ja võidki täieõiguslikult lennujaamast välja astuda. Enne aga oli vaja veel kohver lindi pealt kätte saada. Ootame ja ootama, mida aga ei tule, on Egle väike punane kohver.

Tundub, et kohver on Istanbuli lennujaamas kusagile rändame läinud. Abivalmis asjapulk Hurghada lennujaamas on kohe stardivalmis kõiki hädasolijaid aitama. Tundub, et kohvrite kadumine on seal tavaline lugu. Lennujaama töötaja kutsub siis kõik kohvrita või katkiste kohvritega inimesed enda boksi juurde. Enne meid on järjekorras üks mees, kel samuti kohver kadunud. Pahandab seal hirmsasti Hurghada lennujaama töötajaga, aga no milles tema süüdi on, kui kohver hoopis teisel mandril kaduma läinud. Tundub aga, et asjapulk on sääraste turistide pahameelega harjunud ja ei tee tema poole lendavatest vihapursetest väga välja. Täidab stoilise rahuga vajalikud blanketid ja annab need hädasolijale kaasa.

Järgmisena on meie ees ühed õnnetud hiinlased, kellel kohver küll olemas on, kuid kohvri nurk vähe katki läinud. Meie Eglega saame esireast vaadata ja kuulata, kuidas nad oma olukorda lahendavad. Raskendavaks asjaoluks on fakt, et kumbki hiinlane ei oska inglise keelt. Lennujaama töötaja proovib mitu minutit aru saada, et mis väärtus kohvril on ja uurib ka igasugu muid detaile. Lõpuks käte ja jalgadega seletades ning numbreid ja muid vigureid paberile kritseldades saab vist pilt selgeks. Jääb veel üle välja uurida, et mis firma kohver on? Käib juba pikem arutelu (mis tõsi, küll pigem monoloog on), sest hiinlased ei mõika ööd ega mütsi. Pilud ajavad parasjagu oma pudikeelt, kui lennujaama töötaja tõstab oma pilgu üles, vaatab meie poole ning sõnab sarkastiliselt (endal juba lai muie näol) „Made in China, huh?“. Oiiiiiii, see oli seal kohapeal olles nii naljakas moment ja tagantjärele vaadates terve reisi highlight. Hiinlased ise ei saanud muidugi midagi aru, miks nii lennujaama töötaja kui ka meie Eglega pikka aega pärast seda kuldset lauset enam naeru üldse pidama ei saanud. Küsida hiinlaste käest nende katki läinud kohvri kohta „Made in China?“. Oiiiii, puhas kuld!

Pärast hiinlaste showd saime meie oma lehekese ära täita ja härra ütles, et üldiselt 24 tunniga peaks kohver kohale jõudma. Hakkasime läbi turvakontrolli välja minema. Selle pika jandi peale oli lennujaam juba inimestest tühjaks läinud ja turvamehed olid vist tööpäeva lõppenuks lugenud, sest kõik olid lebos ja kui me hakkasime läbi turvakontrolli minema, viitasid nad käega, et „sitta kah“, minge niisama kõrvalt läbi.

Meeleolu oli maas, sest kõik Egle kohvris olnud reisiks vajalikud asjad olid ei tea kus ja kerge väsimus oli ka peal. Jõudsime hotelli vist kolme paiku öösel. Hotellis ootas meid ees kõleda võitu suur fuajee, mis ilmselt paarkümmend aastat tagasi väga uhke välja nägi. Aastaks 2018 oli aga vähe väsinud olekuga. See kehtis nii koridoride kui ka hotellitubade kohta. Ei midagi hullu, aga lihtsalt igal sammul näha, et olukord vajaks värskendust. Ja toad ei olnud päris need mida oleks oodanud. Võrdluseks, paar päeva tagasi Pariisist tulles oli meil hubane tuba, kus tundsime end nagu kodus. Siin ei tahtnud väga hotellitoas jalatsitki ära võtta. Ei saa öelda, et räpane oleks olnud, aga lihtsalt ei olnud seda õiget fiilingut.

 

Esimene päev

Mõtlesime, et tühja sest kohvrist, ärme sellele mõtle, jõuab ju homme kohale ja kõik korras. Naudime reisi. No kurat, mitte ei saa nautida. Vähe sellest, et tuba polnud hubane, ei suutnud ka hommikusöök positiivselt üllatada. No hea küll, see kõigest hommikusöök. Õhtusöögilaud peaks siin ikka uhke olema, saame end siis ogaraks süüa.

Vahepeal käis meil reisikorraldaja hotellis, pakkus meile igasugu ekskursioone ja tegevusi. Me valisime ainult Punasel merel sõidu laevaga, mille alumisel korrusel saab läbi akende uhket merepõhja vaadata. Uurisime kohvri kohta ka. Reisikorraldaja kinnitas veel üle, et jah, homme peaks pagas jõudma.

 

Kauplemine ja jutuajamine

Kuna Eglel riideid polnud, oli esialgu vaja poodides käia. Oiiii, see on piin Egiptuses. Üle-üldse on Egiptuses tänavatel käimine piin. Isegi kui poodi sisse ei astu. Lõputu pakkumine ja „best price only for you my friend“; „only for estonianas“; „tere-tere vana kere“. Eesti keeles oskavad tänavakaupmehed üllatavalt palju lauseid.

 

Ja no siis need taksomehed.

„Taxi? Taxi? Äkki on Taxit vaja?“

„Ei, me läheme ainult üle selle tee randa“

Tuled 15 minutit hiljem tagasi, sama tüüp:

„Taxi? Taxi my friend?“

„Eiiii, me nüüd läheme üle selle sama tee tagasi oma hotelli“

„Aa, aga ma viskan teid ikka ära, taxi, taxi?“

„No tõesti ei ole vaja, me hotelli värav on ca 15 meetri kaugusel ja su takso on 30 meetri kaugusel, nii et tõesti ei ole vaja“

 

Täitsa lõpp kuidas see hakkab kettasse viskama. Saage aru, me oleme eestlased, me ei räägi nädala aja jooksul ka nii palju kui teie 10 minuti jooksul. Andke asu.

Taksosõidud on ka paras tsirkus. Pead nagu lollakas viis korda oma hinna ütlema, siis korra teesklema, et taksojuhi poolt pakutav hind ei sobi ja paar sammu eemale jalutama. Seejärel kutsub juht sind tagasi ja saad mõistliku hinnaga sõita. Väsitav.

 

Kohalikud poed

Käisime kohalikus kaubanduskeskuses, et Eglele midagi selga saada. Takso viis meid parklani. Parklasse naljalt sisse ei saa. Inimesed, kes autodega parklasse tahtsid saada, peatati automaatidega meeste poolt kinni. Peeglitega kontrolliti auto põhja, pagasiruum tehti lahti, piiluti üht koma teist ja siis lasti auto parklasse.

Kaubanduskeskuses olevad tuntud kaubamärkide poed on täitsa poe moodi. Mingit väga suurt hinnavahet Euroopaga ei oska välja tuua. Eks need kaubanduskeskused ole ka turistidele suunatud, kes vajadusel seda hinda maksavad. Aga nagu öeldud, need kvalifitseeruvad täitsa korralike poodide alla. Samas leidub ka suurel hulgal ühe-mehe kodukootud kauplusi, kus sanitaarnõuded on vist midagi muud kui Euroopas harjunud nägema. Kaubavalikus leidub saasta ikka oi-oiiiii kui palju. Polnud päris meie maitsele.

Suuruse/uhkuse hullustus

Egiptlastele meeldib kõike väga uhkelt presenteerida. Nii on näiteks hotellide sissepääsud väga uhked ja suursugused. Hotelli sisehoovid on väga ilusad ja uhked. Selle kohta pole tõesti mitte midagi halba öelda. Meie hotelli sisehoov tundus piltide peal uhke ja ilus ning oli seda ka reaalsuses. Enamasti on kõik hotellid mitme basseiniga ja pool veeparki ka veel takkaotsa ehitatud. Kaubanduskeskusesse minnes küsis ka taksojuht veel üle, et olete kindlad, et „sinna väiksesse“ tahate minna? Seal pole ju veeparke ega midagi. Me ütlesime, et tead, ausalt öeldes tahaks lihtsalt natuke riideid osta, kaubanduskeskusest me nagu veeparki väga ei lähegi otsima. Aga noh, erinevad kultuurid.

 

Kauaoodatud õhtusöök

Kui jätkata veel teemat uhkest presenteerimisest … siis toiduga on täpselt samamoodi. Väga uhked asjad kõik valmis tehtud. Kümne erivärviga saiad, millest voolitud uhked taiesed. Aga no kui kõik maitseb nagu 10 päeva seisnud sai, siis ei päästa see uhke välimus eriti midagi.

Lõpuks õhtusöögiaeg käes ja saame midagi head. Meenutame veel tühja kõhuga, et mäletad kus Mallorcal olid nii head toidud, et ei suutnud end pärast õhtusööki liigutadagi. Oiiiiii oli hea. Nonii, sööma! Tõstame bufees ühe kaane pealt. Teise. Kolmanda. Neljanda. Phhhhh. Mitte midagi ahvatlevat. Sööd midagi vägisi ära, et energiavarud saaksid täis, aga ühtegi ampsu puhtast naudingust küll süüa ei saa. Nojah. Selge, ei ole ka õhtusöögid siin midagi erilist. Tuppa ära ja magama.

 

Teine päev

Meil all-inclusive käepaelad ja võime hommikust õhtuni hotelli baarides ja basseini ääres süüa ja juua palju hing ihaldab. Jällegi, väga uhkelt välja reklaamitud, aga reaalsus on see, et eriti midagi nagu ei ole. Jäätist proovisime, aga oli ka selline määääh.

Mõtleme, et äkki annab oma osa meie rahulolematusele ka see, et kõigi poolt lubatud kohver pole ikka veel kohale jõudnud. Ilmselt viib see tuju alla, et vaja jälle kohustusest poodi minna ja tänaseks päevaks Eglele mingid hilbud osta. No homme tuleb ikka kohver, siis saab enda riided selga ja tuju hea.

Võtme plaani külastada mõne km kaugusel olevat Hurghada linna. Olgugi et rahvaarv 160 000, siis tegelikult tegemist kunagise kalurikülaga ja jätabki pigem sellise väikse asula mulje ja linnaga väga palju pistmist pole. Hakka või ära harjuma selle tänavatel „no thank you, no thank you“ ütlemisega. Aga kurnav on see. Ühele esimestest kaupmeestest, kelle hambusse me mõni sekund pärast taksost väljumist jäime, lubasime, et tuleme kohe varsti tagasi ja astume ta kauplusest siis läbi.

Mõne kaupmehega tuli pikemalt juttu ja nad uurisid, et miks keegi üldse nendega rääkida ei taha? See on üks osa nende kultuurist ja bla-bla. Me siis üritasime viisakalt ja sõbralikult selgeks teha, et me saame selles täitsa aru. Aga mõelge ka turistide peale. Kui ma pean iga 2 meetri tagant seisma jääma ja iga kaupmees tahab mind oma poodi kutsuda ja kui ma pean kõigiga 15 minutit rääkima, siis me ei jõua ühe päeva jooksul seda ühte väikest tänavatki läbi kõndida. Selle jutuajamise peale jäi esialgu mulje, et härra sai isegi meie mõttekäigust aru, kuid hetk hiljem ütles siiski „Aga tulge korra mu poest läbi“. Me hakkasime naerma ja ütlesime, et just sellest samast asjast me just rääkisime ja sorry, aga meil pole tõesti aega igasse poodi minna.

Nüüd tagasi selle esimese kaupmehe juurde, kellele me lubasime, et tuleme su kauplusest läbi. No tegelikult meil seda plaani polnud, aga võõrastel tänavatel ekseldes sattusime kogemata täpselt sinna tänavasse tagasi. Ja no ega kaupmehel polnud me näod meelest läinud. „Ouuu, estonians, come here, come here, you promised“. Mis lubatud, see lubatud. Astume kauplusesse sisse ja mõtleme, et no ühe magneti ostame talt ikka. Vaatame magnetite seina ja no kurat, pole mitte midagi ilusat. Valin siis ühe kaameli magneti välja, mida kaupmees ise esialgu surmkindlalt hobuseks nimetab. Hiljem tunnistas, et see on ikka kaamel vist jah. Küsisime hinda. Vastuseks oli 20 eurot, millele järgnes meie poolne vali naer. Lõpuks saime hinna 2 euro peale (mis on endiselt ülemakstud) ja võtsime magneti ära. Kui mees oli enne ülisõbralik ja jutukas, siis pärast seda tehingut keeras sõnagi lausumata selja ja läks väga näost ära. See näitab kohalike õiget palet, et raha peale ollakse hirmus agarad ja teeseldav sõbralikkus on nii võlts kui võlts. Euroopas on vist müüjatel parem koolitus, kuna nemad teesklevad enamasti võlts sõbralikkust ikka eeskujulikult seni, kuni klient veel vaateväljas on.

Olgu öeldud, et kõnealune magnet oli nii lahja magnetiga, et kodus külmkapile pannes vajus ta sujuvalt maa poole. Nii et me ostsime hiljem Amazonist magneteid juurde, et see uhke Egiptuse 20 eurose alghinnaga magnet ikka külmkapil omale väärilise koha leiaks.

 

Kohalikud tänavad

Aga pean tõdema, et sain sellest päevast vist reisi kõige mõnusama elamuse. Kui muidu vaatad koguaeg telekast analoogsete riikide räämas tänavaid, loomaliha putka katuseräästas rippumas, kärbsed lendavad liha peal ja autod tolmutamas seal samas kõrval, siis seda kõike oma silmaga kogeda on kuidagi hoopis teine elamus. Need on väga fotogeenilised kaadrid, mida silm seal näeb.

Sõda küll Egiptuses ei ole, aga mitme nurga peal jääb selline mulje küll, et just on sõda üle käinud. Tolmu alla mattunud autod, pooleli olevad uusehitised, lagunenud ehitised. Mitmete tänavate peal tekib küsimus, on see üldse tänav või misasi see on …

 

Päeva missioon oli veel täitmata, Eglele oli vaja riided selga saada. Üks taksojuht viis meid siis „old city“ asemel „new citysse“. Ütles, et ega siin old citys polegi midagi, new city on ikka õige teema. Ega kui ta seda ekstra öelnud poleks, siis sellest ise poleks aru saanud. Eeldaks, et new city näeb natuke uuem välja, aga seda vahet küll ei tuvastanud.

Taksojuhiks oli meil sel korral üks tropp. Kui tropi taksojuhiga sõit lõppenud oli, ütles ta et summa on nii ja nii palju. Me siis vastu, et no kuidas nüüd nii, me ju peale istudes küsisime viis korda summa üle ja kolm korda kontrollisime valuuta üle, seega meie rohkem ei maksa. Tema surub ikka oma suuremat summat peale kuni ühel hetkel Egle ütles mulle, et vist on aeg võlusõna kasutada. Egle oli nimelt enne reisi uurinud, et kui mingid säärased situatsioonid peaks Egiptuses tekkima, siis kasuta võlusõna „Turistipolitsei“ ja asi klaar. Kohe kui ma telefoni haarasin ja valju häälega mainisin, et „no hea küll, eks ma helistan siis turistipolitseisse“, oli justkui võluväel probleem lahenenud. „Okei-okei, võite minna, kõik korras, jaaaaa“ tahtis närviline ja vihase olekuga taksojuht olukorra kiirelt lõpetada. Tegelikult polnud meil õrna aimugi, mis numbril seda turistipolitseid üldse kätte saab. Aga no peamine, et trikk töötas.

Hetk hiljem nägime tänaval ühte teist taksojuhti, keda olime 10 minutit tagasi old citys näinud ja kes meid seal enda auto peale tahtis võtta. Siis aga kargas seal see tropp taksojuht temaga õiendama, et mis sa korjad minu nina eest kliente ära ja bla-bla. Ühesõnaga see normaalne taksojuht oli 10 minutit tagasi käega löönud ja öelnud tropile, et „Kuule ole täitsa, rahune maha ja eks sa võta need kaks klienti siis enda auto peale“.

Nüüd, 10 minutit hiljem kui seda normaalset taksojuhti nägime, tuli ta kohe meile ligi ja uuris, et kuidas meil kulges. Rääkisime oma loo ära, ta kinnitas et see tropp ongi üks paras tropp ja ta ei viitsinud temaga seal vaielda. Kui me uurisime, et kus me riideid siin new citys osta saame, siis ta rääkis pikalt ja laialt ning ütles, et jalgsi jõuaksite ka sinna. Ehk et ta ei pressinud üldse, et „Ooo, tulge sõitke minuga“. Aga me tahtsime aja kokkuhoiu mõttes taksoga saada. Seejärel viskas ta meid õigesse kohta ära. Ja jumal tänatud, muidu oleks õigesse kohta jõudmine 5 minuti asemel 55 minutit kestnud, sest teele jäi täitsa mitu poodi, kuhu oleks tahetud sisse tõmmata ja juttu teha. „Come to my shop, best quality. Best price only for estonians.”

Enamik poode olid kahjuks kinni ja mingit eriti suurt valikut polnud. Lõpuks mingi hilbud Egle endale sai. Levis’e särk. Parim kvaliteet nagu ikka. Originaal kraam. Viie dollariga anti ära. Pole ma veel enne Levis’e särke sellise hinnaga näinud. Aga vbolla kohalike arvates ongi originaal see, kui ta selle ise on teinud? Ses mõttes et nagu originaalne värk, handmade. Hirmus logo-lärakas oli küll pluusi rinnale vist kõrvalruumis kilekoti pealt välja lõigatud ja siis triikrauaga sinna külge sulatatud.

 

Kolmas päev

Hommikune rutiin. Enne hommikusööki retseptsiooni. Kas kaks päeva tagasi jõudma pidanud kohver on täna kohal? Ei. Selge, aitäh, hommik algab sama sitalt kui eelmised kaks.

Käisime Punase mere põhja kaemas. Ütleme nii, et jah, vesi on uskumatult selge ja sinine küll, aga päris selliseid kaadreid meres ikka näha ei õnnestu nagu promopiltidel näidatud on. Aga siiski, üllatavalt puhas vesi, kui mõelda sellele, milline elu mõned meetrid ülevamal maa peal käib, kus puhtusest väga lugu ei peeta. Merepõhi on ilus ja vesi kristallselge.

 

Tagasiteel hotelli sai autoaknast veel eurooplase jaoks eksootilisi tänavaid näha. Selline igapäevaelu ja nurgataguste nägemine on minu arvates alati iga reisi üks põnevamaid osasid. Seda juba naljalt turismiportaalide piltidelt ei leia.

 

Õhtul lebotame oma hotellialal. Välja väga ei taha täna minna, kuna see tänavatel „no thank you“ ütlemine väsitab ära.

Eelnevate päevade jooksul oleme hotellis juba omajagu eesti keelt kuulnud. Ühe keskealise paariga tegimegi nii tutvust, et olime Eglega vahetult enne kuulud, et nad räägivad eesti keelt. Kui olime endale toidud välja valinud, läksime nende kõrvallauda. Soovisime ootamatult selge häälega neile „Head isu!“ ja asusime sööma. Arutasime siis põgusalt ja tõdesime fakti, et oleme siin hotellis vähemalt 12 eestlast kohanud. Viimased kaks päeva olid isegi meie kõrvaltoas eestlased. Ja kõik olid omaette, ses mõttes et tegu polnud ühe suure turismigrupiga.

Nii et eestlastele ikka meeldib see Egiptus ja hoolimata välisministeeriumi soovitusest Egiptusesse hetkel mitte reisida, teevad seda inimesed ikka. Meie Eglega Egiptuse fännideks küll ei saanud, aga eks ta ole hea soodne koht kuhu reisida, kui otsida veebruari kuus soojust. Meie puhkuse ajal oli küll enamasti 25 kraadi sooja, kuid nädal enne ja paar nädalat pärast meid oli stabiilselt 30 kraadi. Samal ajal Euroopa soojemad kohad ei küündinud 20 lähedalegi.

 

Reisi viimane päev

Kas viimasel päeval saab Egle oma asjad kätte? Ei. Ka viimnegi lootus on nüüd kustunud. Proovime sellest end mitte häirida lasta ja pühendame viimase päeva täielikult puhkusele. Hommikul lesisime Punase mere ääres. Paljud hotellid, mis mere ääres paiknevad, on eraldatud privaatsete aladega. Ehk et igal hotellil on oma ala mere ääres. Mugav on jalutada hotellist paar sammu mere äärde, oma käepaelaga saad ka rätiku, mis visata lebotooli peale ning kui oled minutikese päikese käes jõudnud lesida, pakub kelner karastavat jooki.

Vahepeal hotelli lõunasöögile. Arutame omavahel, et toidud on kuidagi paremaks läinud. Ei tea, kas oleme halva toiduga lihtsalt ära harjunud või on tõesti paremaks läinud. Magustoitude osas ei saa endiselt väga midagi kiitvat öelda. Mustmiljon erinevat uhket kooki on valikus, aga kõik maitsevad täpselt ühtmoodi nagu mitu päeva seisnud sai. Aga soolastoidud on küll paremaks läinud.

Pärastlõuna nautisime veel viimast sooja päikest ja basseinimõnusid oma hotelli hoovis. Temperatuur teeb õhtul 16.30 paiku päris suure languse. Päike kaob kiirelt ja temperatuur koos sellega. Õhtusöögi ajaks pidi ikka pika varruka peale viskama.

 

Tagasilend Euroopasse

Pärast õhtusööki tegime veel kerge uinaku, et mõni tund hiljem ärkvel olla ja öösel lennuki peale minna. Transfeeribuss tuli ette, reisisaatja kõrvalistmel siis kohe küsis ka, et kuidas meeldis ja kas tulete tagasi ja…? Nii meie Eglega kui ka meiega ühes transfeeribussis olnud kaks saksa tüdrukut olime kõik nii „Nooooo, ei julge väita et kohe uuesti tagasi kipume..“

Viisaka härrana tema ei hakanudki pahandama, et no kuidas nii ja miks naa. Võttis vastuse teadmiseks ja sõit jätkus.

Lennujaamas küsisime Turkish Airlines-i check-in-is Egle kohvri kohta. Mees vaatas ja uuris ning ütles, et vist selle praegu saabuva lennuga jõuabki kohver siia. Ehk siis täpselt sama lennukiga millega me Euroopa poole hakkame liikuma, selle lennuki pealt tõstetakse meie kohver siia maha. Arusaadav, et midagi korraldada ei anna ja eks kohver peab siis jälle üksi hakkama saama. Lubatakse, et kohver lennutatakse paari päeva jooksul tagasi Düsseldorfi.

 

Turvakontrollid

Väike tähelepanek turvakontrollide osas:

Enne Hurghada lennujaama parklat vaadati auto põhjad peeglitega üle.

Enne sissepääsu peab passe näitama.

Turvakontroll.

Peab passe näitama.

Peab pileteid näitama.

Peab lehekese ära täitma, et miks ma siin olin.

Peab passe näitama ja lehekese ära andma. Passi pandi viisale tempel peale.

Pärast eelmist passi näitamist pidi kaks meetrit hiljem järgmisele onule uuest passi näitama.

Teine turvakontroll vaja läbida.

Minul vaadati lisaks kahele turvakontrollile veel kohver eraldi läbi.

Seejärel sai piletitele ühe templi peale.

Enne väravast sisse saamist kontrolliti veelkord viisat.

Ja lisaks sellele pidime Istanbulis ümberistumist tehes veel kolmandat korda turvakontrolli läbima. Seejärel seal passi näitama ja enne lennukile minemist veel kord passi näitama. Ehk siis kokku saime vist 6-8 korda passi näidata.

Kui Hurghada lennujaamas käisid mitmed asjad käsitsi ja poolmanuaalselt, siis väljastpoolt Euroopat Düsseldorfi lennujaama saabudes saab päris moodsalt isik tuvastatud. See kehtib ainult Euroopa Liidu kodanikele. Lähed paned oma passi ühe aparaadi peale, seejärel astud paar sammu edasi. Paned jalad kindlate kohtade peale. Silmad suunad ühe masina ekraanile ja masin tuvastab näo ära. Juhul kui passis olev molu ja reaalne näolapp klapivad ning politsei sind taga ei otsi, saadki tagasi Euroopasse. Vot selline moodumasin oli Düsseldorfi lennujaamas.

Pärast kõiki neid kontrolle tabasime end mõttelt, kui erinev on Euroopa sisene reisimine ja Euroopast väljas käimine. Düsseldorf-Pariis lend mõni päev varem oli sootuks teistsugune. Mitte kordagi (KORDAGI!) ei vaadanud ükski inimene ID-kaardil olevat pilti. Põhimõtteliselt oleks võinud ka täiesti teine inimene minu ID-kardiga reisida.

 

Tagasi kodus

Egiptuses käidud, linnuke kirjas ja enam väga tagasi ei kisu. Ei suutnud meid mitte kuidagi see riik ära võluda ja jättis pigem ükskõikseks. Tore oli, et sai veebruaris sooja päikese käes olla, aga sellega ka asi piirdus. Kui Itaalia ja Hispaania tänavatel on lust kõndida, siis Egiptuse tänavad ei kutsunud mitte kuidagi. Ühel õhtul istusime hotellis ja mõtlesime, et tahaks nagu välja jalutama ja avastama minna, aga ei viitsi nende kaupmeestega seal tänavatel maadelda.

Paar päeva hiljem lõppes ka kohvrisaaga. Selle saime Düsseldorfi lennujaamast kätte. Lisaks kurtsime oma probleemi ka reisikorraldusfirmale, kuna meile öeldi, et meil on õigus midagi tagasi nõuda. Nii ka oli. Ilma küsimusi esitamata anti teada, et nad saavad 20% reisisummast tagasi kanda. Paar päeva hiljem oli raha kontol.