Kes vajutas maikuu alguses kiirkerimise nuppu? Jube kiirelt sai teine läbi. Just kuu algas ja juba läbi. Aeg läks nii kiirelt, et isegi emake loodus oli segaduses. Veel kuu alguses oli nii mõnelgi hommikul lumi maas (Düsseldorfis küll mitte, siin ei saja kunagi lund, aga mitmelpool mujal Saksamaal oli maa valge)… ja nädal hiljem oli suvi käes. Meiegi tegime rannahoojaga algust, sest läinud nädalal mõõdeti Düsseldorfis 36 kraadi. Ehk siis lühidalt öeldes jäi sel aastal kevad vahele.

Jaapani päeval kutsus Anri meid külla. Ta elab meist mõne trammipeatuse kaugusel, nii et hea mugav oli minna. Õhtul nautisime ilutulestikku ja kohalikku ööelu. Meeleoluka õhtu lõpuks leppisime kokku, et kuna nädala keskel ootab ees vaba päev (kevaded on siin pühade poolest päris mõnusad – võrreldes Eestiga on meil täitsa mitu vaba päeva rohkem), siis Anri ja Reelika võiks ka meile külla tulla. Mõeldud-tehtud. Mängisime lauamänge ja nautisime õhtut 100% eestikeelses seltskonnas.

 

Vabal päeval vurasime ratastega Düsseldorfist välja, naaberlinna Dormageni, et külastada sealset kanti nimega Zons. Tegemist väikese kohaga, kus on säilinud palju keskmisest vanemaid hooneid ja kus pidavat lihtsalt mõnus olema vaba päeva veeta. Ja oligi. Mõnus sumin, rahvas nautis super ilma ja selline hea fiiling oli õhus. Pühade ajal liikus seal ka palju keskaegsetes riietes tegelasi, nii et korra tekkis küll tunne, et oleme ajas tagasi rännanud.

 

Nädala lõpus toimus veel üks ekspromt miiting Egle töökaaslastega. Käisime Volksgartenis grillimas. Õhtu põhinali olid eestikeelsed numbrid üks-kaks-kolm. Need pidavat väga nunnult kõlama ja kui lisasime sinna veel soome keelest yksi-kaksi-kolme … ei no siis oli ikka puhta hullumaja lahti.

 

Nädalavahetuse veetsime kohalikus beachis. Isegi Düsseldorfis saab rannamõnusid nautida. Lased varba vette ja uudistad, kuidas kruiisi- ja kaubalaevad mõnekümne meetri kauguselt mööda kulgevad.