Seda lugu peab tegelikult alustama eelmise aasta detsembrist, kui olime oma Eesti ringreisiga jõudnud Raplasse. Jõuluõhtu oli ära peetud  ja hakkasime Eglega enda samme kuhugi edasi sättima. Siis uksepeal lehvitades ja kõigile tsau öeldes tekkis diskussioon, et millal siis uuesti näeme? Lya ja Andrusega nägime siis mõni päev hiljem, aga küsimus tekkis, et millal me minu vanaema (rahvasuus paremini tuntud Puruvana nime all) uuesti näeme? Ja kuidagi väga lambist tekkis küsimus, et „Kuule Puruvana, sa Saksamaale külla ei taha tulla?“. Ja kui võiks arvata, et tavapärase pensionäri suust tuleks vastus „Oh, ei mis mina vanainimene nüüd siin niimoodi reisima hakkan“, siis …

… sellist vastust puruvana suust küll ei kuule. Ta ei ole tavaline pensionär. Tema argielu on nii tihedalt igasuguste ürituste, ringide ja aktiviteetidega sisustatud, et teeb silmad ette ka paljudele noortele. Ehk et teisisõnu ei tulnud meie reisipakkumise küsimuse peale vastuseks mitte „Oh ei, mis mina nüüd..“ vaid hoopis „Ahah, no selge, teeme ära. Mis kuupäevadeks aja peab ära broneerima?“.

Kevad on ilus aeg, mõtlesime et siis oleks paslik tulla. Õnneks oli puruvana tihedas graafikus sel perioodil parasjagu ka vabasid aegasid, nii et mõni nädal hiljem olidki lennupiletid Lyale, Andrusele ja Puruvanale ära bookitud. Lya on teada-tuntud lillearmastaja ja tema kindel soov oli külastada aprilli lõpus Hollandi lilleaeda nimega Keukenhof ja visata pilk peale seal kandis toimuvale lilleparaadile.

 

Päev lillede keskel

22. aprilli hommikul astusid külalised Tallinn-Amsterdam lennuki peale ja meie Eglega asusime samal ajal autoga Düsseldorf-Amsterdam retkele, et saabuvad külalised Amsterdami Schipoli lennujaamast peale võtta.

Reisiseltskond auto peal, seadsime end esimese sihtkoha poole – Keukenhofi lilleaed. Navi näitas Schipoli lennujaamast Keukenhofi distantsiks 20km. Suts ja valmis? Mitte päris. Nimelt oli lisaks meile veel paar inimest, keda lilleparaad huvitab ja igal aastal on see kant paraadi ajal keskmiselt tihedamalt rahvastatud. Varuge aega. Meil kulus väikse lõigu läbimiseks ca poolteist tundi.

Keukenhof on üks maailma suurimaid lilleaedasid. 32 hektaril asuv park, mis on avatud vaid 2 kuud aastas (märtsi lõpust mai lõpuni). Nende kaheksa nädala jooksul külastab aeda 800 000 inimest. Sinna istutatakse igal aastal 7 miljonit taime. Pärast hooaja lõppu võetakse kõik taimed ülesse, et uuel aastal jälle värsked lilled maha panna. Igal aastal on uus teema, sel aastal oli teemaks „Hollandi disain“.

 

Lisaks Keukenhofile on omaette vaatamisväärsus ka kõik naabruskonnas asuvad tulbiväljad. Ei ole ühte konkreetset kohta, kus neid vaadata, neid kohti on seal piirkonnas mitmeid. Laias laastus jäävad tulbiväljad Leideni linna lähistele. Meie ei võtnud ekstra sihiks neid tulbiväljasid külastada, vaid need jäid silma meie õhtusel teekonnal hotelli. Suur osa nendest imeilusatest väljadest saavad kiire lõpu, kuna natuke aega pärast õitsemist lastakse õied rauhhhti maha. Miks? Kuna lilleõis röövib ära liiga palju energiat ja ei lase lillesibulal nii tugevaks kasvada kui vaja. Ja kuna need põllud on suuremalt jaolt tulbisibulate kasvatamiseks, siis nii need imeilusad väljad igal aastal kiire lõpu saavadki.

Lilleparaad

Lilleparaad kulgeb mitmekümne kilomeetri pikkuselt (algab hommikul ja lõppeb õhtul)  ning möödub pärastlõunal ka Keukenhofi lilleaiast. Meie vaatasimegi rongkäiku Keukenhofi juures. Rahvas koguneb ca poolteist tundi enne  saabumist tee äärde, et sobivad kohad sisse võtta. Kõigi eksponaatide möödumine võtab aega ca tunnikese. Uhked asjad olid valmis tehtud, aga peab ütlema, et me ootasime natuke rohkemat. Valmistatud asjad olid küll vägevad, aga ootasin, et neid voorib mööda kordades rohkem. Iga kunstiteose vahel oli kuidagi palju tühja ootamist. Asi oleks võinud vähe hoogsamalt käia.

Pärast paraadi möödumist ole valmis taaskord ummikuid nautima. Ei maksa lasta end sellest häirida, see on üks osa sellest päevast ja sellega tasub arvestada. Metsik rahvamass käib igal aastal seda üritust vaatamas ja eelkõige on umbes Keukenhofi lähiümbrus. Aga tasus end ära. Ma pole eriline lillefänn, aga Keukenhof võttis ikka suu lahti küll. Meie seltskonnale jättis Keukenhofi lilleaed parema mulje, kui paraad ise.

 

Madurodam, Haag, Amsterdam

Teine päev algas meil Haagi linnas, kus külastasime Madurodami. Koht, kus saad lihtsa vaevaga Hollandi tähtsaimad kohad oma silmaga ära näha. Tõsi, kõik nähtav on tegelikkusega võrreldes mõnevõrra väiksem. Taaskord väga mõnus koht. Ainsa miinusena võiks välja tuua, et mitmed eksponaadid vajaksid vähe värskendamist. Aga üldpilt oli hea.

Huvitav kohtumine

Meie huvitavaim seik Madurodamis oli aga hoopis see, kui omavahel eesti keeles rääkides astus meie juurde üks meesterahvas ja küsis saksa keeles, et kas see keel mida te räägite on eesti keel? Me olime suht üllatunud, et on küll jah, aga kuidas Te selle peale tulite? Härra vastas, et tema on Eestist pärit. Suurema osa oma elust küll Saksamaal veetnud ja eesti keelt ei oska, aga juured on Eestist. Ja kui jutuajamise ajal ka Puruvana meie kõrvale tuli ja selgeks sai tõsiasi, et nii Puruvana kui ka too härra mõlemad Valgast pärit on… oi küll siis jätkus juttu kauemaks. Tuli välja, et nad olid lapsepõlves põhimõtteliselt kõrvaltänavates elanud. Tundub, et see kohtumine ei jää meelde mitte ainult meile, vaid ka härrale endale, kuna tal tuli jutu käigus ja lapsepõlve meenutades ikka pisar silmanurka.

Pärast sellist ootamatut kohtumist jalutasime veel mini Hollandis natuke aega ringi ja sättisime end vaikselt Amsterdami poole. Teel Amsterdami põikasime läbi ka kuulsa Haagi kohtumaja hoone eest. Mõtlesime, et kui juba siin oleme,  vaatame siis sellise tähtsa hoone oma silmaga üle.

 

Õhtuks Amsterdami

Kuna Lya, Andrus ega Puruvana polnud varem Amsterdamis käinud, siis näitasime neile sealsed põhilised turismimagnetid ära. Jalutasime mööda marihuaana-hõngulisi tänavaid, vaatasime omapärast arhitektuuri ning loomulikult ei puudunud teekonnalt ka punaste laternate poolpaljad tibid. Kõik kokku oli selline korralik kombo, mida Puruvana ilmselt Tartu tänavatel ei näe. Ta oli küll arvamusel, et Amsterdam on üks räpane linn, aga no ma arvan, et omamoodi huvitav kogemus oli see ikkagi, millest sõbrannadele pajatada. Lilleaed olevat palju ilusam olnud.

Tagasi Saksamaal

Kolmas päev möödus Saksamaal. Kuna Holland ei ole maailma kõige mägisem maa, siis mõtlesin viia Puruvana ka mõne kohaliku künka otsa. Kodule lähim säärane koht oli Bonni lähedal asuv Burg Drachenfels. Külastasime ka Schloss Drachenburgi. Loss on seest väga tip-top hästi renoveeritud. Kui seal kandis olla ja on isu mõnda lossi külastada, siis Schloss Drachenburgi jaoks tõstan kaks pöialt püsti ja soovitan soojalt.

Sel õhtul ja viimase päeva lõunal tegime veel kohustuslikud ringid Düsseldorfis ja hakkasime otsi vaikselt kokku tõmbama.

Ja nii oligi meie aktiivne puhkus ühele poole saanud. Loodan, et Puruvanale  oli reis meeltmööda. Ta kinnitas, et Keukenhofi lilleaed oli reisi highlight ja see meeldis talle väga-väga. Meie täname Lyat, Andrust ja Puruvana, et nad sellise reisi kaasa tegid. Erilised kiitused Puruvanale, kes kalpsas kõik need päevad ja retked meiega kaasa nagu noor hirv.

Ma olen koguaeg teadnud, et mul on aktiivne vanaema, aga et ta nii kõva tegija on, oli mullegi üllatus. Respekt! Vot selline äge vanaema on mul!