Mõnda aega on mul olnud au tutvuda lähemalt saksa tööturuga. Kuigi laias laastus käib asi samamoodi kui Eestis – leiad internetist pakkumise, kandideerid, hea õnne korral lähed vestlusele ja veel parema õnne korral saadki töö – siis on ilmselgelt ka üksjagu erinevusi. Nagu ikka, ei pretendeeri me oma postitustega absoluutsele tõele ja oskame kirjeldada ainult seda, millega kogemust on. Loomulikult võib mõnes teises piirkonnas või teistel erialadel tööd otsides kokku puutuda hoopis teiste olukordadega. Kui keegi leiab, et ma mõne faktiga ikka täiesti puusse olen pannud, siis olge lahked mind parandama – väga tore oleks, kui keegi keerulise saksa süsteemi mulle eesti keeles selgeks oskaks teha. 🙂

 

Erialaharidus ja töökoht

Tegelikult esimene ja kõige suurem erinevus on siin see, et haridus ja amet käivad rõõmsalt käsikäes. Kuna siin on haridussüsteem paljuski meie omast erinev ja kutse omandamine on kõrgelt hinnas (mida Saksamaa eeskujul ka Eestis mingil hetkel tugevamalt arendada püüti), siis sellist nalja siin palju ei kohta, et Aldi kassas istub kõrgharitud psühholoog või ehitusfirma sekretärina töötab diplomiga rõivadisainer. Ka kassapidaja läbib mitmeaastase väljaõppe. Kogemusi küll pole, aga eeldan, et Rimi ja Maxima ridades töötamiseks piisab paaritunnisest proovipäevast.

Ideaalis minule siinne süsteem väga meeldib: noor valib juba koolis käies eriala, õpib kõigepealt selgeks teooria, siis asub mitmeaastasele väljaõppele ja suure tõenäosusega jääb pärast edukat kooli lõppu samasse ettevõttesse tööle. Nii on noorel lihtsam stabiilne töökoht leida ning tööandjal väärtuslik töötaja juba varakult välja õpetada, tänu millele on kollektiiv stabiilne ja kompetentne. Praktikas tundub see pikk ja piinarikas teekond olevat, kus kooli kõrvalt praktiliselt täiskoormusel ja teistega võrdselt töötav Azubi (lühend sõnast Auszubildende – väljaõpetatav) saab pea poole vähem palka ning saab koolile joone alla tõmmata umbes selleks ajaks kui eesti noored on juba magistrikraadi omandanud. Meie kaks ujume muidugi vastuvoolu ja oleme peategelased põnevas inimkatses üritades ilma erialase (siin riigis aktsepteeritava) hariduseta Saksamaal sobivad töökohad leida.

 

Sakslaste imeloom – minijob

Väga tihti leiab minijobi pakkumisi just igasugu lihttöödele – koristajad, laotöötajad, koduabilised, lapsehoidjad. Minijob kujutab endast väikese koormusega töökohta, mille eest kuupalk on 450€. Kuna just selle sissetulekuni ei pea tööandja töötaja eest maksma makse, eelistavad teatud ettevõtted tihti palgata pigem 2-3 inimest 450€ baasil kui ühe täiskohaga töötaja, kelle eest hirmus palju makse tuleb maksta. Loomulikult tähendab see seda, et töökoha poolt ei ole ka tervise- ega töötukindlustust. Minijob on hea võimalus näiteks üliõpilastele, kellel haigekassa nagunii olemas on või näiteks lisatööna, et põhitöö kõrvalt veel natukene juurde teenida. Meie hotellis töötas ka üks tüdruk minijobi alusel ja temal oli näiteks ainult 6-7 tööpäeva kuus. Ainsa sissetulekuna ei ole minijob siiski eriti tark valik.

Tähtajaline või tähtajatu leping

Kui Eestis on tähtajalisi lepinguid tähtajatutest vähem silma jäänud (kui tegu pole just projektipõhise tööga), siis siin on asi natuke keerulisem. Siiani on mulle jäänud mulje, et töökohtadel, kus on personalivoolavus suurem, on enamasti sõlmitud tähtajalised lepingud, nii oli ka minuga. Tähtajalist lepingut tohib pikendada ainult kuni kaks aastat. Pärast seda peab tööandja töötajaga kas tähtajatu lepingu sõlmima või töösuhte lõpetama. Kuna tähtajatu leping võib tööandjale rohkem ebameeldivusi tekitada, siis tihtipeale otsitakse lihtsalt uus töötaja ning saab jälle kaks aastat tähtajalise lepinguga läbi ajada.

Kui ma mingil hetkel töökaaslaste seas sellest kuulsin, ei saanud ma üldse aru, kuidas on võimalik tähtajalise lepinguga inimest lihtsamini vallandada või mis suuri ebamugavusi see tähtajatu leping siis tööandjale endaga kaasa toob. Ega ma päris lõpuni siis sellest aru ei saanud ega saa ka praegu selle kohta lugedes. Töötaja seisukohalt on aga tähtajalisel lepingul puudusi mitmeid. Esiteks elab inimene pidevas teadmatuses, kas tal kuupäeva kukkudes veel töökoht on või ei ole ning kolm kuud enne lepingu lõppemist tuleb ennast Töötukassas arvele võtta, ka siis, kui hiljem lepingut pikendatakse. Teiseks, kui ma õigesti aru saan, siis on naiste puhul suureks probleemiks ka tähtajalise lepingu ajal lapsehoolduspuhkusele jäämine, sest pärast lepingu lõppu ei ole tööandja kohustatud igasugu tasusid maksma. Kogu see maksude ja hüvitiste süsteem on siin aga nii keeruline, et ma täpsemalt ei hakka seda asja hetkel uurima. Iga kord, kui mõne saksa seaduse või maksuprobleemi kohta uurima hakkan, lõpetan paar tundi hiljem peavaluga.

Kolmandaks tundvat paljud töötajad hirmu näiteks haigena kojujäämise ees, sest tööandja võib seda arvestades töölepingut mitte pikendada või töötaja vallandada. Selle suhtes on minul tegelikult vastakad tunded, sest pea pooleteise aasta jooksul pole minul olnud veel kordagi põhjust arsti külastada, samuti ei puudunud ma päevagi töölt. Samas oli nii mõnigi kolleeg kohati kord kuus nädalakese “haigena kodus.” Haiguslehe saamine tundub siin olevat väga lihtne ja minu teada vabastatud päevade eest palka maha ei arvestata. Sisuliselt saab arstiga häid suhteid omades mõned nädalad tööandja kulul puhkust lihtsalt juurde.

 

Palkadest

Kui tegu pole just minijobiga, siis palga suurust töökuulutuses enamasti ei märgita. Nagu ka Eestis. Siiski on paljude erialade tööpakkumistel juures viide, et töötasu on määratud vastavalt riiklikele normidele. See tähendab seda, et tihtipeale on vastavalt piirkonnale, haridusele ja töökogemusele ette nähtud kindlad palgavahemikud. Nii näiteks võib ilma erialahariduseta lasteaiatöötaja teenida 1700€ bruto, samas kui paberiga kandideerija saab sama töö eest 2300€.

Need summad ja kahe summa vahe tundub esmapilgul küll suur, aga arvestades siinset maksusüsteemi ei olegi see kättesaadav summa enam nii uhke. Kui Anar näiteks töökaaslastele rääkis, et sama brutopalga juures võib kättesaadav palk olla Eestis kuni 1000€ suurem kui Saksamaal, siis hakkasid nemad juba mõttes lennupileteid ostma. Kuni Anar purustas nende õhulossid tõsiasjaga, et nii suurt palka Eestis naljalt ei teeni. 🙂

Siin on näiteks üks lehekülg bruto- ja netopalga arvutamiseks:
www.brutto-netto-rechner.info

Ja siin on üks hea lehekülg, mis näitab piirkonniti iga valdkonna madalaima, kõrgeima ja keskmise brutopalga:
www.gehaltsvergleich.com/gehalt/search