Nagu lastel uute mänguasjadega ikka, siis oleme meie ka veel oma ratastest ja nende olemasolust tulenevast mõnusast ja kiirest transpordivõimalusest üsna vaimustuses. Tänu sellele viitsisime lõpuks laupäeva hommikul veidi varem üles ärgata ja oma silmaga üle vaadata, mis üks tavaline saksa turg endast kujutab. Juba aastake tagasi nägin mõnel hommikul tööle sõites ühel tänavanurgal pisikest turukest ja just kevadel, kui igasugu värske kraam lettidele jõuab, tekib minul vastupandamatu soov turule minna. Kui juba, siis juba ja läksime Düsseldorfi vanalinna, linna kõige suuremale turuplatsile uudistama.
Siinne Wochenmarkt ei ole üldse selline, nagu Eestis. Kohe kindlasti pole sinna mõtet minna odavat kraami otsima. Turg on siin ikka gurmaanidele. Selliseid numbreid hinnasiltidel võis Eestis näha küll, aga vääring oli siis alles kroon. No tõesti, 6,80€ ühe granaatõuna või 13,90€ kilo kana rinnafilee eest? Ma üldse ei kahtle, et kogu turukraam on tohutult kvaliteetne ja öko/bio/fair trade ning kohe kindlasti on sellise kauba jaoks oma sihtgrupp olemas. Need ei ole lihtsalt meie. 🙂
Sellise idüllilise turu sihtgrupiks on tavalised keskklassi kuuluvad saksa pensionärid. Nad tulevad, nagu ilmselt viimased 30 aastat tavaks on olnud, oma kaasaga laupäeva hommikul turule, ostavad jalgrattakorvi sparglit (sakslaste igakevadine kinnisidee, don’t ask), värskeid lõikelilli ja kala täis, istuvad turu kõrval oleva kohviku terrassile ning loevad kohvi ja brötcheni kõrvale värsket ajalehte. Tundub, et turg ei ole juba ammu praktilise eesmärgiga. See on seltskondlik ja omapärase kultuuriväärtusega koht, kus on tõesti mõnus rahulikul soojal laupäevahommikul jalutada.
Hommikune Düsseldorf kerges udus.
Soodsat liha?
Ka selline “putka” oli turul esindatud.
Kaubaks polegi mullased porgandid. Müüjaks polegi otse peenra vahelt mullaste küünealuste ja lillelise palituga tädi Maali. Kassaks polegi pappkarp, kus sees kortsus kahekroonised. Aga no see “putka” oli suht erandlik. Teised meenutasid natuke rohkem turgu.
Laupäeva hommikune turule mineja?
Kuna me laupäeval nii varajased olime, siis oli keskpäevaks nädala toidukraam ostetud ja kõhud täis söödud. Et vihmaste päevade vahel ainsat ilusat ilma ikka täielikult ära kasutada, väntasime veel oma hiiglaslikus kodupargis ringi ja vedelesime päikese käes. Kõik kohad on uhiuusi parditibusid täis ja ka muruplatsid on korralikud miiniväljad, kus teki jaoks puhast pinda päris keeruline leida on. Rattaga ringi sõites satume vahel sellistesse kohtadesse, et ei usukski, et päris suures linnas oleme. Kuidas me küll varem neid rattaid ei ostnud, palju toredam ja kiirem, kui niisama kõndimine. Täiesti märkamatult on teinekord pool linna läbi sõidetud. Selliste suviste ilmadega nii mõnus!
Toidupoes pakutakse ikka teinekord degusteerimiseks uusi tooteid proovida. Tükike küpsist, lonksuke siidrit jne. Warsteiner oli võtnud sedakorda asja vähe teistmoodi ette. Ei mingit lonksukest proovimist. Igale möödujale tasuta 6-pack alkovaba õlut koduteele kaasa ja degusteerige ise rahulikult kodus!
Rheini jõel sõitvate kaubalaevade pardal on teinekord näha ka (eeldatavalt kaptenite) autosid. Esmakordselt nägime stiilinäidet sellest, kuidas see auto sinna laeva peale saab.
Leave a Reply