Nädalavahetusel käis meil külas Eesti delegatsioon, kes tegi 30-45 tunnise poolkiirvisiidi. Reede õhtune saabumiste ajastus oli härradel-prouadel suht täpne. Tuldi ju kokku erinevatest ilmakaartest (kes Riiast, kes Brüsselist, kes Hollandist Venlost) ning saabumiste ajaaken oli ca 1h.

Esimene külaline oli Rein, kes esialgsete plaanide kohaselt pidi küll märksa hiljem jõudma, kuid tänu küüti pakkuvale äripartnerile oli mees kohal esimesena. Reinul oli arusaam, et ta visatakse Venlos raudteejaama ära ning liigub sealt rongiga liinil Venlo-Düsseldorf. Üllatus oli aga suur, kui küüti pakkuv äripartner viskas Reinu taksoga Hollandist sootuks Düsseldorfi raudteejaama ära – et kui juba, siis juba.

Läksime nüüd juba suurenenud koosseisus Malale ja Kristjanile bussi vastu. Külalistel on ikka ülimalt mugav meie häärberisse tulla ja pikka rännakut ei ole vaja ette võtta. Allolev pilt on tehtud Hauptbahnhofi bussipeatuses seistes ning taamal pildi paremas servas oleva maja kõrval asubki meie korter. Kaks sammu visata.

Mala ja Kristjani võtsime vastu igaks petteks siltidega, kuna mine tea, äkki ei tunne enam teineteist ära.

Ulla saabumiseks moodustasime käepärastest vahenditest juba inimsildi.

Esimesed kiiremad muljed vahetatud, sättisime end keha kinnitama ning õhtuseks einestuskohaks oli Butch Becker (julgen soovitada). Valikus erinevaid mahlase lihaga burxe, salateid ja grilli-värki (ribi jms). Teenindus oli ülimalt sõbralik ja töölised rääkisid vabalt inglise keelt. Kristjanile taheti miskipärast toidu kõrvale küll ühe rummi asemel kolm rummi tuua ja lisaks ka vale toit, kuid kõik lahenes ja see ei vähendanud üldist positiivset fiilingut. Väga vinks-vonks koht.

Hilisõhtune tuur viis meid vanalinna, kus läbisime mitmeid kordi kurikuulsa Bolkerstraße. Düsseldorfi vanalinna kõige rahvarohkem koht, tuntud ka kui „längsten Theke der Welt“ ehk maailma pikim baar/pubi. Nimetus on tulnud sellest, et ca 300m lõigu peale on kahel pool teed järjestikku hunnik pubisid ja söögikohti koos väliterrassidega, kus väga täpselt ei saa aru, et millal üks algab või teine lõpeb. Rahvast jagub seal alati. Reede öösel sai suht õige fiilingu sealt kätte – tänaval on ikka korralik rahvamass, kellest peab läbi tungima.

Laupäeva täitsid rahulikud ringkäigud ja ringiuitamised Düsseldorfi tänavatel. Poisid said teha sisseoste Königsalleel ning Kristjan leidis vaateaknalt uut rekordilist hinda tähistava käekella. Augustis nähtud senine tippmark 132500€ põrmustus, kui Kristjan sel nädalavahetusel vaateaknal üht huvitavat hinnasilti nägi. Poiss hõõrus küll mitu kordi silmi puhtaks, kuid hind jäi hoolimata hõõrumisest ikka samaks ja oli sunnitud konstateerima fakti, et jah, lugesin õigesti kõik numbrid – hinnaks ca 230000€ (mälu võib natuke alt vedada, aga suurusjärk oli selline).

Silmajäävamad arhitektuuriteosed üle vaadatud ja kõht kohalikku (niivõrd-kuivõrd, Türgi värk ju) kebabi täis söödud, ootas ees kohustuslik Rheini äärne tsill. Palju sõnu pole vaja. Ülimõnus.

Aja jooksul on koju postkasti kogunenud erinevaid kuponge ja käepärastest vahenditest koostatud seltskonnamängud oli õhtul teema.

Pühapäeva hommikul 3.30 saatsime Mala ja Kristjani Eesti poole teele. Kodumaa võib rahuliku südamega hingata, mehed jõudsid elu ja tervise juures koju tagasi. Uni olla magus olnud ning probleeme oli tekkinud esmaspäeval õigel ajal tööle jõudmisega, aga muidu kõik tip-top. Aa, ja härrad arvasid, et järgmine kord peaks lendama otse Tallinnast kohale, kuna logistiliselt oli reisi kõige keerulisem osa olnud Riia linn, kus kiputi ära eksima. Ulla ja Reinu saatsime pühapäeva lõunal teele ning kinnitamata andmetel on ka nemad tänaseks päevaks edukalt Düsseldorfist lahkunud.

Suur rõõm oli näha tuttavaid näolappe ja koos kvaliteetaega veeta. Meie uksed jäävad avatuks. Oli tore kultuuripidu! Igatahes! Teinekordki!