Kuna kümned ja isegi sajad meie blogi lugejad on avaldanud tungivat soovi saada teada, kuidas mul tööl läheb, siis tulen masside soovile vastu ja kirjutan sellest natuke.*

Tänan küsimast, päris hästi läheb. Töö ei ole kontimurdev, küll aga on mingil põhjusel mu jalad sinikaid täis ja iga päev löön ma mingit moodi ära oma pea, küünarnuki või varba. Aga see juhtuks nagunii ka kodus või ükskõik kus mujal töötades. Võib-olla oleks ikkagi aeg kiivrit kandma hakata..

Päris tõsiselt ka ei ole töö NII raske. Ma ei ole veel ühtegi korda kolme nädala jooksul 8h päevas tööd teinud. Enamasti oleme ikka tund-kaks varem valmis ja lähme koju ära. Nädalavahetusel on eesmärk eriti kiiresti koju saada ja siis tuleb teha tööd tempos „tšak-tšak und fertig!“, nagu mulle mitu korda rõhutati, sest mina veel ei oska niimoodi teadlikult lohakalt tööd teha. Jooksmas ma muidugi enam käia ei jaksa, sest töö juures saab trenni tehtud küll. Mina olen ka ainuke lollike, kes ei viitsi ühe-kahe korruse pärast lifti oodata. Teised vaatavad ja imestavad, et miks ma ometi treppidest käin. Sellele vastuseks on tekkinud lauluviis „Ich habe kleine Beine, ich habe kleine Po!“**

Hotelli kollektiiv on päris mitmekesine. Umbes 15 töötaja seas on ka paar sakslast, aga peale Eesti on esindatud veel Läti, Türgi, Serbia, Maroko.. Just läks töölt ära ka üks itaallanna. Töötajate vanus on umbes 20-65 (vanuse poolest juhib üks maailma kõige armsam vanahärra Bernhard, kes on päriselt ka täiesti Jõuluvana! Valge habeme ja suure kõhuga).

Kõige rohkem suhtlengi lätlannadega. Võib-olla alateadlikult on seal ka mingi „naabrite ühtehoidvus“, aga pigem on see ikka sellepärast, et nad on sama toredad kui mina ja klapime lihtsalt paremini. Ühele neist läheme Anariga ilmselt ka järgmisel nädalavahetusel külla. Nende kahega jääme tihtipeale ka pärast tööd juttu ajama ja tundub, et mind on natuke rohkem „kampa“ võetud, kui teisi uusi. Asi võib olla ka selles, et teine uus on meist tunduvalt vanem ja kolmas uus on natuke väga aeglane (nii füüsiliselt kui vaimselt) ja ta ajab lihtsalt teisi närvi, kes teda õpetama peavad. 😀

See töökaaslastega jutuajamine on muidugi küllaltki naljakas, sest ega ma endiselt saksa keeles väga proff ei ole. Kahjuks tähendab see seda, et ma tihtipeale lihtsalt ei hakka sõna sekka ütlema, sest see on aeganõudev protsess ja tavaliselt jõuab jututeema umbes 14 korda vahepeal muutuda enne, kui mõttes lause valmis suudan genereerida. Aga enamasti saavad jutud räägitud. Oleme avastanud, et läti ja eesti keeles on mõned sõnad ka peaaegu samad (seened, maksma..) Ja kui lätlased närvi lähevad, siis kuuleb ära ka kõik vanad tuttavad venekeelsed roppused. 🙂

Muideks, väike fun fact: Egle on läti keeles „kuusk“. Töö juures kutsutakse mind nüüd tihtipeale hellitavalt Tannenbaumiks. Selle, et mind Frau Tuuksamiks (või Tuksaamiks või Tuksamiks nagu tihti kusagil kirjas on) ei kutsutaks, ütlesin kohe ära. Sest noh, mina pole mingi Frau. Mina olen lihtsalt Egle. Või Tannenbaum.

*Ma võisin natuke liialdada. No hea küll, tegelikult on ainult paar perekonnaliiget muuseas viisakusest küsinud, kuidas läheb..

**Eesti keeles: mul on väiksed jalad, mul on väike pepu