Käesolev postitus on küpsenud juba mitu kuud. Põhimõtteliselt siia saabumise hetkest (ehk siis pisut üle kolme kuu tagasi), kui käisime jälle linna avastamas ja sattusime kergelt underground piirkonda, siis tuli mõte, et püüaks teha pilte ka mitte kõige fotogeenilisematest kohtadest. Noh, et saaks ikka õige pildi rahvale edasi anda ja et kõik ei ole nagu pildiraamatus.

Tuleb tunnistada, et ülesanne ei olnudki kõige kergem, kuna neid räpaseid ja koledaid kohti nii naljalt ei leiagi. Tõsi, sellist „peenemat prügi“, kilekotte, kortsus ajalehti, kiirtoidust ülejäänud pakendeid jms lendab ja lebab pea kõikjal Euroopa suuremate linnade tänavatel rohkem kui Tallinnas. Ses mõttes au ja kiitus Eestile linnades valitseva puhtuse poolest. Aga selle juures on see konks, et kuigi prügi seisukohast on Eestis puhtust rohkem, siis üldpilt kipub ikkagi koledam ja väsinum olema minu arvates – auklikud tänavad, Nõukogude liidu pärandina saadud arhitektuur, rohkem lendlevat tolmu, ebamääraste piirjoontega muru-asfaldi piirid (halvemal juhul veel mingisugune kruusariba asfaldi ja muru vahel – no milleks?) ja kuidagi üldine liigne metalli ja traatide üleküllus (Tallinna puhul vähemalt).

Siin on ka muidugi metallist tänavavalgustuspostid, aga tihti on need väiksematel tänavatel kuidagi hubasemad, madalamad, roheliseks värvitud. Kümnekordseid hirmsaid paneelmaju Düsseldorfis väga naljalt pole veel näinud. Ikka kuidagi soliidsema väljanägemisega kipub kõik olema. Mitukümmend aastat vanad viiekordsed majad näevad ka välja kuidagi maitsekamad ja hubasemad. Pisidetaile on palju ja kõik loovad ühtse ilusa terviku. Aga eks meepotis on ka tõrvatilku nagu näitab postituse galerii koos seletavate allkirjadega.