Kuna nädalavahetuseks lubas ilusat ja sooja ilma ning minul oli ka juhuslikult vaba nädalavahetus, siis mõtlesime lõpuks ka Düsseldorfist väljapoole sõita. Otsustasime veeta ühe ilusa päeva Kölnis.

Kölni saamine on muidugi veidike keeruline (ühistranspordi võhikute jaoks), sest kõigepealt tuleb teada, milline ühistranspordi pilet osta. Kuna ühistranspordi variante ja mõisteid on vähemalt mustmiljon (Rheinbahn, VRR, VRS, MRB, Deutsche Bahn, ICE, IC/EC, IRE, RE, RB, S-Bahn, U-Bahn, Straßenbahn, Stadtbahn, tsoon 1, 2, 3, 4, 5, a, b, c, d, e jne), siis kulus umbes pool tundi, et piletimüügiautomaadist õiged piletid üles leida. Ja seejärel leida õige perroon, kust õige rong läheb, sest meie pilet ei laienenud kõikidele transpordiettevõtetele, -vahenditele. Tundub, et kogu sellest ühistranspordimajandusest arusaamiseks peaks ikka päevast päeva erinevate liinide ja rongidega ringi sõitma. Guugeldades jäi silma nii mõnigi, kes ütles, et on aasta või rohkemgi juba Saksamaal elanud ja no ikka ei saa midagi aru, mis asjaga kuhu saab sõita. Eriti, kui peab linnapiiridest väljapoole minema.. Õnneks saime sellega hakkama ja alustasime oma mini-reisi.

Köln on Düsseldorfist 40 kilomeetri kaugusel ja rongisõit kestab alla poole tunni. Ega kahe linna vahele väga mingit põllu- ega metsamaad ei jäägi, sest nagu siinkandis tundub olevat, siis on üks linnake teises kinni ja niimoodi umbmääraselt üks lõppeb ja teine algab.

Juba linna jõudes oli aru saada, et Düsseldorf on Kölni kõrval ikka armas ja pisike linnake. Kölnis on elanikke umbes-täpselt 1 miljon. Töökaaslased ikka naeravad, et küll see Eesti on armas, sama suur kui Köln. 🙂 Kohe raudteejaama kõrval on suursugune Kölni katedraal. Kui muidu jätavad mind igasugu kirikud ja pühahooned pigem külmaks, siis see hoone on tõesti uskumatult suur. Ja ilus! Selliseid hiiglaslikke hooneid vaadates ei jõua ikka kohale, kuidas selline asi 800 aastat tagasi valmis ehitati. Ilma mingi erilise tehnikata.. Väidetavalt jäeti teise maailmasõja ajal Kölni katedraal suuremas osas terveks, sest see oli pilootidele geograafiliseks orientiiriks. Suurem osa Kölnist hävitati pommirünnakute käigus. Õnneks oli meil võimalus seda katedraali ka pimedas näha, sest õhtuti on ta eriti uhke.

Kui olime jõudnud umbes tund aega vau-tada ja Anar oli teinud vähemalt 450 772 pilti iga võimaliku külje alt, otsisime üles pisikese kommipoe, mida peab üks perekond ja mida internetis väga kiideti. See pidi olema üks väga popp turistikas Kölnis, kuid kahjuks oli see suletud, sest 1. november on siin püha ja avatud on vaid üksikud kohad. Õnneks sattusime ühte teise armsasse kommipoodi.

Kuna ilm oli tõeliselt ilus ja soe, valisime lõunasöögiks ühe mõnusa terrassi Kölni raekoja platsil. Kuigi seal oli kümneid söögikohti reas ja kõigil olid väga suured väliterrassid, oli vaba laua leidmisega siiski raskusi, sest me ei olnud ainsad, kes suvesoojust nautima olid tulnud. Pärast väsitavat töö- ja koolinädalat oli maailma kõige mõnusam tunne istuda sooja päikese käes terrassil, süüa head sööki ja nautida külma kohalikku veini.. Isegi ahelsuitsetajatest lauanaabrid ja Anarit fantaga pritsinud naaberlaua ettekandja ei suutnud meie mõnulemist rikkuda.

Meie järgmine punkt reisiplaanis oli Eau de Cologne (vana hea odekolonni) muuseum, kuid ka see oli suletud. Natuke tegi see küll kurvaks, aga kurvastamiseks polnud põhjust, sest küll me läheme varsti uuesti Kölni ja pealegi oli järgmine sihtpunkt meie kavas šokolaadimuuseum!

Kölni šokolaadimuuseum tegutseb koostöös Šveitsi šokolaaditootja Lindt’iga ja kuulub Saksamaa muuseumide Top 10-sse. Seda oli näha ka piletimüügi järjekorrast, mis ulatus pikalt ustest välja. Ootamine oli aga end väärt, sest see on koht, kuhu kindlasti Kölnis minna. Minusuguse šokohooliku jaoks oli see muidugi paradiis. Muuseumis oli mõeldud väga palju laste peale, igal pool sai avada luugikesi, midagi katsuda või nuusutada, mängida mänge või vaadata videoid. Lisaks ajaloole ja kakaopuu tundmaõppimisele sai näha samm-sammult šokolaadi valmimise teekonda. Paljud masinad töötasid ja seal sees oligi päris šokolaad, mis meie nähes vedelast segust paberisse pakitud šokolaaditahvlikesteks said. Muuseumis oli muide ka Eesti esindatud. Nimelt oli ühe eksponaadi juures näidatud erinevate riikide šokolaaditarbimine. Eesti näitaja polnud küll Šveitsi ja teiste šokolaadiriikidega päris samal tasemel, aga siiski küllaltki kõrgel kohal.

Enne lahkumist astusime muidugi läbi ka muuseumis asuvast šokolaadipoest. Mina pidin ennast ikka väga tagasi hoidma, et mitte riiuleid tühjaks krabada. Ma võiksin vabalt iga päev seal poes käia ja kogu oma palga ainult šokolaadi peale kulutada. Kõik oli lihtsalt nii-nii ilus ja isuäratav! Muidugi ei müüdud seal ainult šokolaadi, vaid ka šokolaadilikööri, šokolaadiõlut ja muud põnevat. Minu lemmikud leiud (mis me ka endaga koju kaasa võtsime) on šampanja- ja Kir Royale’i maitselised pralineed ja kirsimaitseline šokolaadiliköör (see jääb ootama jõuluõhtut). Anari kindel valik oli šokolaadiõlu, mille me juba ära maitsesime, kuid kahjuks ei suutnud kumbki meist ka parima tahtmise juures šokolaadimaitset sealt üles leida.

Kui me lõpuks sellest imelisest poest välja suutsime minna, oli õues juba pimedaks läinud. Köln on muide pimedas väga ilus, palju ilusam kui valges! See linn on küll Düsseldorfile nii lähedal ja on sama jõe kaldal, kuid nad on väga erinevad. Köln on kuidagi suursugune, ajalooline ja elegantsem. Düsseldorf tundub mulle kuidagi lihtsama, modernsema ja nooruslikumana. Mõlemal on muidugi oma eelised, kuid Köln on üks imeilus linn, kuhu kindlasti varsti tagasi läheme ja soovitame kõigil minna, kes siiakanti satuvad.