
Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, et kohe puhkuse alguses lendasin mina Eestisse ja Anar jäi siia, et veel tööd teha, aukülaline ja rekordiomanik Martin juba viiendat korda vastu võtta ja siis koos temaga mõned päevad Amsterdamis veeta. Seda, et ma Eestisse lähen, teadsid kõik peale Hanna. Sai Tõnise ja Kadriga salaja plaani peetud ja nii me ühel laupäeva pärastlõunal otse lennujaamast Kadri, Karli ja pisi-pisi Johanniga Kadrinasse sõitsimegi. Hanna reaktsioon ja kiljatus olid kogu salatsemist väärt küll, aga kogu see varjamine oli (eriti Tõnisele) päris tülikas ja ebameeldiv, nii et mõneks ajaks jätaks selle salatsemise nüüd ära. 🙂
Igatahes sai see poolteist nädalat Eestis olemist kiirelt läbi. Eestiskäik sai ajastatud nii, et lendan tagasi koos Hanna, Tõnise ja Gustaviga, kellega oli plaanis lühike Itaalia-reis. Oligi siis käes teisipäeva õhtupoolik, olime toredasti Hanna ja Tõnise korteris, asjad pakitud ja veel viimased toimetused teha. Tõnis Jõudis veel öelda, et: “Oi, juba pooleteise tunni pärast tullakse meile järgi ja viiakse lennujaama”, kui sekund hiljem ta oma pea vastu uksepiita pooleks lõi. Oleks siis lihtsalt muhk keset otsaesist olnud, aga ei, ikka korralik pikk lõikehaav. Mis seal ikka, umbes 40 minutit enne seda, kui oli plaanis lennujaama minna, läks Tõnis hoopis erakorralisse oma peakest õmblema. Meie Hannaga olime natukene paanikas, mõtlesime kõik versioonid läbi, kas ja kuidas nad üldse tulla saavad. Teada ju on, et EMO-s alla 2-3 tunni ei lähe. Andsin juba Anarile teada, et suure tõenäosusega lähme hoopis kahekesi reisile.
Õnneks on Tõnisel igal pool tuttavaid ja ITK erakorralises juhuslikult ka. Nii sai ta eriti ruttu oma pea õmmeldud ja jõudis taksoga lennujaama juba enne, kui meie seal olime. Nii see reis meil korraliku adrenaliinilaksu ja ühe haavatuga ikkagi algas.

Reisil võisime end väga turvaliselt tunda. Arvate, et keegi julgeb selliste turistidega jamada, kellel seltskonnas selline kiilakas peahaavaga jõhkard kaasas on? Oh ei. Isegi Milano peaväljakul ei julgenud teada-tuntud igasugu träni pähemäärijad meid pikemalt kõnetada. Said kohe aru, et “ei” tähendab “ei”. Saladuskatte all võib öelda, et Tõnni õige pale ei ole tegelikult selline nagu ta siin pildil välja näeb, aga no värske haav ja sellest tulenev kiilakas pea tekitavad kindlasti palju eelarvamusi 😀

Ja veel vähem suudab keegi uskuda, et sellisel peahaavaga tüübil nii nunnu laps on. Aga 1-aastane Gustav oli terve reisi vältel täielik maailmaime. Kujutage ise ette. Saksamaal või Itaalias. Blond sinisilmne laps. Oiii kuidas ta püüdis IGALPOOL kõigi võõraste pilke.
Reisiseltskond oli igatahes minireisiks valmis. Kolmapäeva õhtul pakkisime kuidagi hirmus palju asju autosse ja hakkasime Itaalia poole sõitma, et hommikuks Stresas olla. Võtsime plaani sõita Düsseldorf-Stresa 900 km pikkune ots öösel. Kuna üheks reisiselliks oli väike Gustav, kes autosõitu väga ei fänna, siis tundus öine variant mõistlik lahendus.

Meie järjekordne rendiauto upgrade. Škoda Octavia or similar. Nii vinge varustusega rendiautos polegi varem istunud. Klaaskatus; istmetel seljamassaaž; kõrvalistujal jalatoe pikendus vms mugavus; turvalisuse mõttes sikutas auto turvavööd, kui maanteel telgjoonele liiga lähedale vajusid; näitas küljepeeglis märguannet, et ära veel möödasõitu tee, sul on üks auto pimedas nurgas ja hakkab sust kohe mööduma; parkis auto külgboksi, tuli sealt välja ja tegi vajadusel ämmahoovi ära ühe nupule vajutusega jne jne. Tark masin. Pole midagi öelda. PS! Auto sai võetud hinnale tuginedes kõige odavamast rendikohast!

Isegi öösel kell 00.31 oli veel päris soe. 26 kraadi. Sõitsime küll lõunasse suvitama, aga reisi kõige ilusamad ilmad olidki just Saksamaal Düsseldorfis 😀
Meil sujus sõit hästi ja ilma viperusteta, kahjuks ei läinud kõigil teistel kiirteel liiklejatel sama edukalt. Kiirteel oli omajagu seiklusi. Saksamaal jäi silma üks põlenud rekka, mille käru seisis üle kolme rea ja oli tekitanud mehise ummiku (õnneks vastassuunas); lisaks magas mingi vend oma mahasõidu maha ning otsustas kiirteel tagaurdama hakata; ning Šveitsis jäi veel silma selline vaatepilt.

Väga värskelt süttinud matkabuss. Pole kunagi nii lähedalt põlevast autost mööda sõitnud. Metsik kuumus, kuna meie möödasõit antud masinast kestis ca 2 sekudnit ning selle aja jooksul läks meil endal korra autos sees täitsa soojaks. Korralikult õhkas seda kuumust.
Neli päeva Stresas, Milanos ja Genova ümbruses möödusid kiirelt. Nägime palju pilvi ja natuke päikest, käisime kohalikul turul ja ujusime Vahemeres. Sõime maailma parimat pitsat ja sellele vastukaaluks paar päeva hiljem päris kohutavat pastat. Itaalias, kuidas see üldse võimalik on!?

Enne veel kui me oma korterisse saime check-in’i ära teha, tegime aega parajaks. Võtsime sutsti ühe 1500m kõrguse mäe ära.

Meie Airbnb kaudu renditud öömaja. Nüüdsest kaks Airbnb kogemust ja mõlemad väga positiivsed. Soovitame soojalt.

Näeb välja kui tavaline pizza, aga maitses jumalikult! Võimalik, et oma rolli mängisid ka autente atmosfäär, väga sõbralik teenindus ja tühi kõht.

Kui keegi Stresasse peaks sattuma, siis Taverna del Pappagallo on kindel koht, kust saab head Pizzat!
Teisel päeval oli kavas Milano külastus. Teekond sinna oli no nii nii vihmane kui üldse olla sai. Aga selles kandis mõjutavad mäed ilma päris palju. Liigud mõnikümmend kilomeetrit eemale ja päike särab. Meie õnneks oli Milanos parasjagu just suviselt soe ja päike sillerdas.

Milano katedraal oli kohustuslik turistiobjekt. Nähtud. Emotsioone ei tekitanud, sest no kes Kölni katedraali näinud, siis Milano oma on ikka poisike. Ilus maja, aga ei mingit wow-efekti….

Emotsioon oli vinge. Ja respekt F1 sõitjate vastu tõusis veelgi. Isegi simulaatori kõige kergema tasemega sõites oli tükk tegemist, et üldse rajal püsida.

Prosciutto on meie lemmik. Itaalias oli see õnneks natuke soodsama hinnaga ka kui Saksamaal. Sai täitsa mitu pakki söödud, aga isu täis ei saanud. Mäm!
Kolmandal päeval külastasime Maggiore järves asuvaid saari, kuhu pääses väikeste laevakestega. Ilm oli selline so-so. Hommikul natuke uduvihma, mis päeva edenedes vahetus õnneks päikesega. Õhtuks põrutasime Vahemere äärde ning saime suud soolast merevett täis.
Ja oligi kätte jõudnud reisi viimane päev. Tagasi Düsseldorfi sõites otsustasime osaliselt kiirteid vältida ja sõita mööda Itaalia ja Šveitsi mägiteid, läbi pisikeste külakeste. Aega võttis see küll rohkem, aga sõnatuksvõtvad vaated ja “päris” Itaalia külaelu olid seda väärt küll.
Pildid ei suuda mitte kuidagi Šveitsi ilu edasi anda. Aga seal on tõsiselt ilus! Isegi kiirteedel sõites on ümbritsevad vaated mägised ja ilusad. Meil oli plaan teha tagasi koduteel kiirteelt väike põige väiksematele teedele. Põige sai tehtud, kuid jäi väga lühikeseks. Ilm ei olnud tol õhtul meie sõber ning kuna hakkas juba pimedaks ka minema, siis võtsime vastu otsuse, et Šveitsi imeilusad vaated jätame mõneks järgmiseks korras. Õhtune pimedus ja udu, mis muutis nägemisulatuse kohati max 20 meetri kauguseks, sundisid meid otsa ringi keerama ning jätkama teekonda mööda kiirteed. Aga tulevikus selge ilmaga peab seda ilu kindlasti uuesti kaema.
Nii see minireis meil kulges. Viimase päeva hommikusöök Vahemere ääres, õhtune kiire pasta neljale 95€ eest Šveitsis ning ööseks tagasi Düsseldorfis. Nagu naksti. Need paar päeva, mis kauaoodatud külalised pärast reisi meie juures veel veetsid, puhkasime välja, sõime head ja paremat ning tegime palju pilte. Et noh, mine tea, millal nad uuesti siia satuvad. Meist viiest kõige pisem ja nunnum reisisell oli üle ootuste tubli. Temaga võib luurele minna küll!
August 2, 2016
Imekena reis. Isegi piltidel…