Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, et kohe puhkuse alguses lendasin mina Eestisse ja Anar jäi siia, et veel tööd teha, aukülaline ja rekordiomanik Martin juba viiendat korda vastu võtta ja siis koos temaga mõned päevad Amsterdamis veeta. Seda, et ma Eestisse lähen, teadsid kõik peale Hanna. Sai Tõnise ja Kadriga salaja plaani peetud ja nii me ühel laupäeva pärastlõunal otse lennujaamast Kadri, Karli ja pisi-pisi Johanniga Kadrinasse sõitsimegi. Hanna reaktsioon ja kiljatus olid kogu salatsemist väärt küll, aga kogu see varjamine oli (eriti Tõnisele) päris tülikas ja ebameeldiv, nii et mõneks ajaks jätaks selle salatsemise nüüd ära. 🙂

 

Igatahes sai see poolteist nädalat Eestis olemist kiirelt läbi. Eestiskäik sai ajastatud nii, et lendan tagasi koos Hanna, Tõnise ja Gustaviga, kellega oli plaanis lühike Itaalia-reis. Oligi siis käes teisipäeva õhtupoolik, olime toredasti Hanna ja Tõnise korteris, asjad pakitud ja veel viimased toimetused teha. Tõnis Jõudis veel öelda, et: “Oi, juba pooleteise tunni pärast tullakse meile järgi ja viiakse lennujaama”, kui sekund hiljem ta oma pea vastu uksepiita pooleks lõi. Oleks siis lihtsalt muhk keset otsaesist olnud, aga ei, ikka korralik pikk lõikehaav. Mis seal ikka, umbes 40 minutit enne seda, kui oli plaanis lennujaama minna, läks Tõnis hoopis erakorralisse oma peakest õmblema. Meie Hannaga olime natukene paanikas, mõtlesime kõik versioonid läbi, kas ja kuidas nad üldse tulla saavad. Teada ju on, et EMO-s alla 2-3 tunni ei lähe. Andsin juba Anarile teada, et suure tõenäosusega lähme hoopis kahekesi reisile.
Õnneks on Tõnisel igal pool tuttavaid ja ITK erakorralises juhuslikult ka. Nii sai ta eriti ruttu oma pea õmmeldud ja jõudis taksoga lennujaama juba enne, kui meie seal olime. Nii see reis meil korraliku adrenaliinilaksu ja ühe haavatuga ikkagi algas.

Reisiseltskond oli igatahes minireisiks valmis. Kolmapäeva õhtul pakkisime kuidagi hirmus palju asju autosse ja hakkasime Itaalia poole sõitma, et hommikuks Stresas olla. Võtsime plaani sõita Düsseldorf-Stresa 900 km pikkune ots öösel. Kuna üheks reisiselliks oli väike Gustav, kes autosõitu väga ei fänna, siis tundus öine variant mõistlik lahendus.

Meil sujus sõit hästi ja ilma viperusteta, kahjuks ei läinud kõigil teistel kiirteel liiklejatel sama edukalt. Kiirteel oli omajagu seiklusi. Saksamaal jäi silma üks põlenud rekka, mille käru seisis üle kolme rea ja oli tekitanud mehise ummiku (õnneks vastassuunas); lisaks magas mingi vend oma mahasõidu maha ning otsustas kiirteel tagaurdama hakata; ning Šveitsis jäi veel silma selline vaatepilt.

Neli päeva Stresas, Milanos ja Genova ümbruses möödusid kiirelt. Nägime palju pilvi ja natuke päikest, käisime kohalikul turul ja ujusime Vahemeres. Sõime maailma parimat pitsat ja sellele vastukaaluks paar päeva hiljem päris kohutavat pastat. Itaalias, kuidas see üldse võimalik on!?

Teisel päeval oli kavas Milano külastus. Teekond sinna oli no nii nii vihmane kui üldse olla sai. Aga selles kandis mõjutavad mäed ilma päris palju. Liigud mõnikümmend kilomeetrit eemale ja päike särab. Meie õnneks oli Milanos parasjagu just suviselt soe ja päike sillerdas.

Kolmandal päeval külastasime Maggiore järves asuvaid saari, kuhu pääses väikeste laevakestega. Ilm oli selline so-so. Hommikul natuke uduvihma, mis päeva edenedes vahetus õnneks päikesega. Õhtuks põrutasime Vahemere äärde ning saime suud soolast merevett täis.

Ja oligi kätte jõudnud reisi viimane päev. Tagasi Düsseldorfi sõites otsustasime osaliselt kiirteid vältida ja sõita mööda Itaalia ja Šveitsi mägiteid, läbi pisikeste külakeste. Aega võttis see küll rohkem, aga sõnatuksvõtvad vaated ja “päris” Itaalia külaelu olid seda väärt küll.

Pildid ei suuda mitte kuidagi Šveitsi ilu edasi anda. Aga seal on tõsiselt ilus! Isegi kiirteedel sõites on ümbritsevad vaated mägised ja ilusad. Meil oli plaan teha tagasi koduteel kiirteelt väike põige väiksematele teedele. Põige sai tehtud, kuid jäi väga lühikeseks. Ilm ei olnud tol õhtul meie sõber ning kuna hakkas juba pimedaks ka minema, siis võtsime vastu otsuse, et Šveitsi imeilusad vaated jätame mõneks järgmiseks korras. Õhtune pimedus ja udu, mis muutis nägemisulatuse kohati max 20 meetri kauguseks, sundisid meid otsa ringi keerama ning jätkama teekonda mööda kiirteed. Aga tulevikus selge ilmaga peab seda ilu kindlasti uuesti kaema.

Nii see minireis meil kulges. Viimase päeva hommikusöök Vahemere ääres, õhtune kiire pasta neljale 95€ eest Šveitsis ning ööseks tagasi Düsseldorfis. Nagu naksti. Need paar päeva, mis kauaoodatud külalised pärast reisi meie juures veel veetsid, puhkasime välja, sõime head ja paremat ning tegime palju pilte. Et noh, mine tea, millal nad uuesti siia satuvad. Meist viiest kõige pisem ja nunnum reisisell oli üle ootuste tubli. Temaga võib luurele minna küll!