Ikka see E-stonia.

Enne jalgratasteni jõudmist aga paar vahemärkust, muidu läheb meelest ära. Nimelt on Saksamaa hakanud tundma huvi moodsa e-ühiskonna vastu ja tahab rohkem digitaliseeruda. Eelmisel nädalal oli uudistes juttu free-wifist linnatänavatel. Seda siin naljalt ei kohta. Mingi tähtis härra mainis uudistes eriti tagasihoidlikult pehmel toonil et „Vist oleme võrreldes ümbritsevate riikidega tõesti natuke ajast maha jäänud selle värgiga“. Meeldiv kuulda, et ikka ise aru saavad. TV maastikul peaks 2018 aasta lõpuks kaabel TV-ga lõpp olema ja kõik digi TV peale üle läinud.

 

Lisaks kuulsin eile kohalikust raadiost, et Nordrhein-Westfaleni liidumaa valitsusjuht sõidab sel nädalal Tallinna miitingule tarkusi koguma, et kuulata seal e-riigi kasulikkusest. Saatejuhid rääkisid, et Eesti olla üle maailmne trendilooja digitaliseerumise valdkonnas. Eesti olla selline paik, kus on põhimõtteliselt kogu riiki internetiga kaetud, pealinna Tallinna südames on põhimõtteliselt iga nurga peal võimalik free-wifit leida. Lisaks olla seal riigis vähe bürokraatiat ja peaaegu kõik keerulised toimingud saab teha läbi interneti. Valitsus on alates 2000. aastast paberivaba. Kõigil inimestel olla imeloom nimega ID-kaart. Kahe maagilise PIN-koodiga avaneb eestlastele müstiline digimaailm. Mugavad e-valimised, paari klikiga maksudeklaratsioonid, haigekassa jne jne.

Vot kuis siis väljamaa meedias Eestist räägitakse. Ei olegi mingi hädine põllulapp endise Nõukogude Liidu äärealal.

 

“Ma ei tea”

Paar nädalat tagasi käisime Karini ja Thomasega grillimas. Ilmad on meil siin ikka nii seinast seina kui võimalik. Kui grillimas käisime, siis oli 27 kraadi, paar päeva hiljem 10 kraadi. Meenutuseks, et jõuluõhtul oli meil siin 16 kraadi. Mingis Saksamaa osas tuli eelmine nädal korra isegi lumi maha. Ja nädalavahetuseks näitab praegu äikest, päikest, vihma, pilvi ning 27 kraadi. Põnev. Ei saa öelda, et ilm just väga stabiilne oleks.

Aga nüüd tagasi grillimise juurde. Karin on siis Egle kunagine klassiõde ning Thomas tema sakslasest elukaaslane. Nad käisid talvel Eestis ja uurisime siis Thomaselt, et kas mõni eestikeelne sõna ka on meelde jäänud. Polnud probleemi. „head isu, kõht on täis, aitäh, ei taha, palun“ sobisid saksa keele vahele nagu valatult. Täitsa ilma aktsendita. Thomas ütles, et kui ta Eestis käis, siis jäi talle kõige kiiremini kõrvu väljend „Ma ei tea“. Ta ütles, et kõik inimesed ütlesid koguaeg „Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea“. Kui nüüd mõtlema hakata, siis seda kasutatakse jah justkui parasiit sidesõnana.

„Kas läheme Selverisse?“

„Ma ei tea, Prisma lähemal ei ole vä?“

„Kas teeme ahjukartulit või praekartulit?“

„Ma ei tea. Keedukartuliga läheb vist kiiremini.“

„Noh, kuidas sul siis läks seal?“

„Ma ei tea, normaalselt.“

 

Ühesõnaga sai Thomas teada, mis „Ma ei tea“ tähendab. Ja no ega ta siis võimalust kasutamata jätnud. Eestis olles käis ujulas ja oli parasjagu kontvõõrastega saunas. Üks mees küsis „Kas leili ka võib visata?“. Thomas ei saanud küll küsimusest aru, aga vastas enesekindlalt „Ma ei tea“. Eestlane oli segaduses näoga passima jäänud. Pärast lühikest vaikushetke ütles Thomas härrale siiski inglise keeles, et ta ei oska tegelikult eesti keelt ja proovis lihtsalt katsetada, kas „Ma ei tea“ vastusega saab igas olukorras hakkama.

 

Meist said jalgratturid

Meil Eglega oli ammu soov omale jalgrattad soetada. No ikka sellised autentsed nagu siin kohalikel on. 70ndatest pärinevad vanakoolikad. Ja no kust mujalt häid kasutatud asju ikka leida kui eBay Kleinanzeigenist. Nii nagu see on kasutatud mööbli jaoks imeline koht, on see ka kasutatud jalgrataste jaoks imeline koht. Egle sai omale ratta põhimõtteliselt kõrvaltänavast (no paar peatust trammiga minna).

Üks ratas olemas, vaja nüüd ka teist. Minu velole pidime vähe kaugemale järgi minema. Eelneval õhtul käisin Nihati sünnipäeval (Nihat on siis selle praktikakoha boss, kus ma oktoobrist aprillini praktikal käisin). Oli ülimalt meeleolukas õhtu ja sakslastele kohaselt oli õhtu põhiteemaks kicker ehk siis lauajalgpall.

 

Järgmisel hommikul (loe: lõunal) läksime Eglega jalgratta jahile. Seda päris kõrvaltänavast ei saanud. Nimelt jõudsime omadega täitsa maale. See koht kus me ratta saime, oli selline suvila/aiamajakese laadne hoone. Põldude vahel ja metsa sees. Egle arvas, et see on täpselt selline koht, kus õudusfilmides inimesed müstiliselt keldritesse ära kaovad. Meiega seda õnneks ei juhtunud. Rattamüüja oli trullakas maapoiss, kes äritseski vist paatide ja ratastega. Kui ma telefonis ütlesin, et tulime ratast vaatama, küsis ta “Millist?”. Siis jäi mulje, et ei tea kas tal hunnik varastatud rattaid seismas? Aga pätipoiss ta ei tundunud olevat. Kui kaup oli tehtud, täitis ta ühe sedeli ja ütles, et ma paneks selle omale rahakoti vahele. Seal peal vajalik info kirjas, et ma ei ole seda ratast temalt varastanud. Ütles, et kui politsei mind kinni peaks pidama ja uurima ratta päritolu kohta, siis võin julgelt seda paberit näidata.

Ühesõnaga oleme nüüdsest õnnelikud rataste omanikud. Esimese kahe päevaga väntasime maha omajagu kilomeetreid, nii et kann valutas mitu päeva. Viimati sai ratta seljas vast aastaid 10 tagasi istutud. Väga mõnus on üle aastate rattaga mööda linna liikuda. Satud sellistesse kohtadesse kuhu jalgsi ei viitsiks minna ja autoga ka asja pole. Nii et uut avastamisrõõmu jagub palju.