Kuna Eesti rahvaarv on maailmamõistes selline keskmisest natuke suurema linna jagu inimesi, siis tekib ikka ja alati väike üllatusmoment, kui kusagil ebaharilikus kohas emakeelt kuuled. Olgu see eestlaste rahvaarv nii väike kui ta on, aga peab ütlema, et jõuavad nad ikka kõikjale. Nagu siin mõned nädalad tagasi sai kirjutatud, et täitsa juhuslikult koolist koju kõndides (ei olnud mingi turistikas tänav) kuulsime enda seljataga eestlasi ja tegime nendega paar sõna juttu. Tookord olid kaasrahvuslasteks inimesed, kes käisid Düsseldorfis kingamessil. Nüüd olid jälle eestlased Saksamaal. Või noh, eks neid ole koguaeg siin, aga igapäevaselt sa nendega tänaval naljalt ei kohtu.

Eile õhtul kooli minnes oli taaskord huvitav juhus. Nimelt meist 5 meetrit eespool kõndisid meie kaks keelekursusekaaslast Iisraelist. Järsku hüppas keegi neile ligi „Do you speak English…“. Iisraelist pärit kaaskursuslased jäid siis meist maha sinna miskit rääkima. Me väga ei süvenenud. Hetk hiljem ühinesid nad taas meiega ning Egle küsis, et „Mis värk oli?“. Iisraeli poiss Jonathan vastas, et „ah nad tahtsid oma CD-plaati müüa, pidavat mingi rockband from Estonia olema“. Jonathan olevat nendega juba mõni päev varem samuti tänaval kohtunud. Meis tekitas kohe natuke elevust, et nonoh eestlased niimoodi siis kohe.

Mõni tund hiljem koolist tagasi minnes hüppasid eesti rokipoisid taas miskipärast just Jonathanile kraesse ning siis ta mainis juba poole hoo pealt „Ma ei kuula rokkmuusikat, te juba olete mulle mitu korda tahtnud oma plaati müüa“. Siis ütles Egle nii muuseas, et „Võite eesti keeles ka rääkida“. Poistel läks nägu üllatusest kohe rõõmsamaks. Vestlesime seal siis ca 7 minutit. Mul sai selgeks, et olen selle sama bändi mõne teise liikmega varasemalt ka Tallinnas Ülemiste parklas kohtunud. Ka siis taheti plaati ärida. Plaati ei ostnud ma tol korral Ülemistes ega ka eile Düsseldorfi raudteejaamas. No ei olnud meie maitse. Aga ikkagi oli huvitav eestlastega täiesti juhuslikult ja nii harjumatus kohas kohtuda ning juttu puhuda.