Kui augustis kirjutasime, et käisime end keelekursustele registreerimas, siis sel nädalal jõudis kätte aeg, mil meie keelekursused Saksamaal VHSis on alanud. Tasemeks A1.2. Asutuseks Volkshochschule.

VHSi kohta on liikunud erinevaid jutte. Oleme kuulnud lugusid, kus inimesed on olnud väga rahul ning on ka lugusid, kus ei olda nii rahul. Olgu probleemiks siis kas õpetaja ebapädevus, igavus, õpilaste hulk või kaasõpilaste ükskõiksus ja vähene huvi õppimise vastu. Eks see ole tõesti selline asi, mida sa ei saa endale valida. Satud sinna gruppi kuhu satud ja that’s it. Neid variante on ju mustmiljon. Meie saame oma väga lühikese kogemuse põhjal lausuda Düsseldorf VHSi kohta vaid kiidusõnu. Õpetaja nimeks on Hasmik Hakopjan, nii et kes kunagi tulevikus Düsseldorfis keeltekooli peaks otsima, siis võta teadmiseks, et see õpetaja on sehr gut! Anari ja Egle topeltgarantii!

Meie intensiivkursuse tunnid toimuvad 5 korda nädala ja 3h päevas (17.00-20.00). Õppetöö toimub ühes vähe kulunumad koolimajas, mis on meie kodust 12 min jalutuskäigu kaugusel. Reedeti toimuvad tunnid veel lähemal meie kodule. Taaskord ei jõua ära kiita meie elamise asukohta. Kõik käe-jala juures.

Esimest korda kooli jalutades arutasime Eglega, et millise õpetaja me endale saame. No ikka tekib inimesel kellestki või millestki mingisugune oma ettekujutus, ilma teda nägemata. Mina nägin vaimusilmas ette, et meie õppejõuks on vanem hallipäine turskem meesterahvas. Egle arvas, et meie juhendajaks saab olema peenike meesterahvas. Aga võta näpust. Reaalsus oli see, et klassi ette tuli seisma sootuks tumedapäine 40+ naisterahvas. Pärit on ta Armeeniast ning elanud Saksamaal üle 25 aasta. Esimese 10 minutiga sai selgeks, et õppejõuga on meil vedanud. Ta on selline parajalt hoogne ja särtsakas nagu üks hea õpetaja peaks olema. Kogu õppetöö käib lõbusas meeleolus ning igavust või sellist „pean õppima ja tuupima“ tunnet loengus olles ei teki. Mulle meeldib ka tema õpetamismeetod. Ta seletab asjad lahti paljude erinevate näidetega ning eluliste olukordadega. Meie loengus ei ole sellist asja, et „nüüd 15 minutit aega, täitke mingid lüngad ära ja siis kontrollime“. Tulemuseks oleks see, et kõik vahivad lolli näoga oma paberilehte ja siis vuristab keegi 15 minuti pärast vastused ette ja liigume edasi. Mõttetu. Sellist asja saab igaüks ise kodus ka teha. Meie tunnis käib aga järjepidev suhtlemine. Olgugi, et A1.2 tase on madal ning õpilased ei suuda ennast veel eriti hästi väljendada, siis pidev rääkimine (või õigemini sõnade purssimine ja põimimine) aitab minu arvates arengule kõige rohkem kaasa. Lisaks on hea, et õpetaja seletab kõike paljude näidetega, kus ta kasutab oma jutu sees erinevate asjade kohta terve hunniku sünonüüme. Lisaks kasutab ta kehakeelt ja teeb kõik puust ja punaselt, et kõik ikka aru saaks. Kui kuulata ja kuulata teda, siis jäävad ka endale lõpuks mingid lauseehitused kõrvu ja mällu.

Lisaks õppejõu õpetamisoskusele tundub ta üleüldse selline terav pliiats ja laia silmaringiga inimene olema. Tunnis oleme kuulnud teda rääkimas saksa, inglise, vene, hispaania keelt. Kuna ta on Armeeniast pärit, siis julgen oletada, et ta oskab ka armeenia keelt. Ja jumal teab mida veel. Lisaks on ta silma paistnud igas loengus tugevate geograafiliste, ajalooliste, kultuuriliste ning poliitiliste teadmistega. Kui ta küsis meie käest, kust me tuleme ja ütlesime, et Eestist, siis ei tulnud vastuseks „Was? Wo?“. Vastuseks tuli hoopis, et ohoo, Tallinnast või? Lisaks teadis ta rääkida, et Tallinna ilusat vanalinna käisid 70ndatel ja 80ndatel restaureerimas, kõpitsemas ja vuntsimas näiteks poolakad. Ja no neid teemasid, kus ta igasugu fakte laob, on palju.

 

Kaasõpilased on samuti toredad. Kõik tunduvad olema sellised, kes on huvitatud õppimisest ning on soov keel selgeks saada. Tunnis käib pidev naljaviskamine õpetaja ja õpilaste vahel. See kõik käib õpilaste poolt algelises saksa keeles ja on väga lahe. Seda asja ei ole, et õpilased jutustavad omavahel teemavälistest asjadest ja segavad tundi vms. Seltskond on meil võrdlemisi multikultuurne ja see on väga lahe. Kõik ei olegi ühe ja sama backgroundiga tuimad põhjamaalased:

 

2 – Eesti

1 – Armeenia

2 – Poola

3 – Venemaa

5 – Hiina

1 – Indoneesia

1 – Tai

1 – Brasiilia

1 – Kolumbia

1 – Türgi

1 – Serbia

3 – India

1 – Aserbaidžaan

 

Nagu öeldud sai, siis nalja saab kõvasti. Kirja on neid hetki raske panna, sest enamus naljad on seotud eelneva jutuga ja kaasnevaid emotsioone jms on kõrvalisele isikule rakse edasi anda, aga paar näidet ikka.

Üks hiinlane küsis, et mida tähendab silt „Freihalten“. Kõikjal tänavatel ja majade juures näeb selliseid silte. Õppejõud siis räägib, et see pannakse jah sellistesse kohtadesse, kuhu ei tohi parkida, et nendes kohtades saab tuletõrje vajadusel tegutseda või pannakse see silt teatud sissesõidu kohtadesse, kus peab tagama alati vaba läbipääsu jne. Hiinlane muutus jutu peale näost võrdlemisi murelikuks ja kostis midagi stiilis „Krt, ma arvasin, et „frei“ on nagu „free“ ja kuna see parkimiskohtade juures on, siis et see on „tasuta parkimine“…aga selge, ma siis enam ei pargi sellistes kohtades.“

Aktsendid on muidugi vinged erinevatel rahvustel. Kui mõni hiinlane saksa keeles loeb, siis on tõesti VÄGA raske aru saada, et mis keeles ta ikka räägib. Loeb saksa keelset teksti, aga jutt kostub ikkagi justkui hiina keel. Meil Põhjamaalastena on ses mõttes lihtsam, et meil on küllakti selge hääldus ja sarnased häälikud, mis sobituvad saksa keelega vähe paremini. Õppejõud lasi ühel hiinlasel teksti lugeda ja pani enda raamatu samal ajal kinni, öeldes, et „ma proovin ilma teksti lugemata aru saada sinust, näis kas saan“. Hiinlane luges siis lõigu ette ja õpetaja küsis: „Ji-oy, kas sa lugesid just hiina keeles või saksa keeles?“

No venelastel on teada tuntud aktsent „Mijnja tjuuljen tjeisipjäeval koolji“. Eile luges venelane õpikust teksti, kus oli lühend „Ö.P.N.V“. Kui Andrei seda lugema hakkas, siis „Ö“ ja „P“ hääldamine kõlas alguses umbes nii „JO-PT…võimat“. Ja noh, kogu vene keelt tundev rahvas klassis pani ikka korraliku kajaka maha.

 

Reedel oli üheks tunniteemaks lühendid. Meie äge õpetaja kasutas õppevahendina kohalikku räpilugu. Kel huvi kuulata, siis juutuubi link on SIIN ning pehmelt öeldes lühendite rohked sõnad asuvad SIIN. Ühesõnaga on keelekursuse esimene nädal olnud tore. Hetkel veel ei tea, mitu keeletaset antud õppejõud meid juhendab, aga loodame, et võimalikult kaua. Nagu meil kõigega siin Saksamaal on vedanud ja hästi läinud, läks ka keelekursusega samamoodi. Kõik on timm. Äge! Peab tõdema, et kui me vahetunnis mõnest teisest klassiruumist mööda kõnnime, siis jääb mulje, et kõrval klasside tunnid kipuvad kuidagi kuivemad ja vaoshoitumad olema. Meie loengus käib aga pidev show ja õpe käsikäes. Väga rahul!