Natuke piinlik, kui palju aega viimasest blogipostitusest möödas on. Vahepeal on kevadest juba enam-vähem suvi saanud. Tegelikult olime me mõned nädalad põhimõtteliselt ilma internetita, sest vana leping sai ootamatult läbi ja uue toimimahakkamine võttis korterikaaslasel nädalate kaupa aega. Õnneks targad õpivad teiste vigadest ja nii tegimegi meie uue korteri internetipaketi juba aegsasti ära, nii et loodetavasti hakkab see meil kohe ilma tõrgeteta tööle.

Üldiselt ongi viimaste nädalate märksõnad töö, kool ja kolimine. Nüüd on ainult paar päeva jäänud, ülehomme õhtul saame uue kodu võtmed kätte ja esmaspäeval kolime oma esimesest saksa kodust välja. Ei saa öelda, et kumbki meist selle üle väga õnnetu oleks. Ilmselt pole ka korterikaaslased (noh, ametlikult üks korterikaaslane, aga tema peika elab siin umbes täpselt sama palju, kui Anar või mina. Huvitav, miks meie kahe eest üüri maksame, oleks pidanud ka ütlema, et Anar käib mul lihtsalt külas. Vahel. Iga päev.) Pealegi nad pidutsevad pea iga nädalavahetus, ei oska hommikul vara vaikselt toimetada ja röögivad üksteise peale vähemalt korra nädalas nii, et aknaklaasid värisevad. Ütleme nii, et nad ei lase ennast meist väga häirida.

Mina ootan vist kõige rohkem seda, et lõpuks rahulikult magada saan. Ma ei ole just Okasroosikese unega ja selliseid öid, kus ma kordagi enne äratust üles ei ärkaks, on terve siin elamise jooksul olnud ilmselt mõned üksikud. Küll laseb mõni autojuht täpselt akna all signaali, sõidab mööda terve kolonn sireenidega päästeautosid või tulevad ülemeelikus tujus korterikaaslased hommikul kell pool 6 koju. Anar ei keera isegi teist külge, aga minu öörahu on sellega rikutud. Ja milline luksus uues korteris on – maja ees pisike tupiktänav, lisaks on magamistuba hoovi poole ja mitte ühtegi võõrast inimest meie kodus. Me oleme muidugi väga tänulikud, et Herr Gunkel meid siia elama võttis, sest ausalt öeldes oleks alternatiiviks olnud mõni hostel või halvemal juhul kuusealune pargis. See oli suurepärane võimalus, et saksa eluga natuke harjuda ja oma elu joonele saada. Nüüd on lihtsalt see aeg möödas ja oleme selle nimel palju vaeva näinud ja kannatlikud olnud, et lõpuks normaalne korter saada.

Selle suure ootusärevusega oleme tublisti juba enamuse asju ära pakkinud, kapid-sahtlid on põhimõtteliselt tühjad, veel mõni kastitäis asju ootab pakkimist. Anar värvis siit-sealt isegi seinu, et korteriomanikul poleks põhjust viriseda ja vigu otsida, nagu ta Dennisega tegi. Tegelikult, kui ta ikkagi mingeid imeasju välja otsima hakkab, siis näitame talle rõõmuga pilte, kui räbalad kardinad siin enne olid või kui must rõdu oli.

Kooliga oleme jõudnud B1.2 tasemele ja umbes kuu aja pärast oleme ametlikult B1 taseme lõpetanud. Eksamit me tegema ei hakka, sest kuna keegi meilt seda sertifikaati ei küsi, siis ei näe me mõtet mõlemad 100€ selle paberi eest välja käia. Nagunii teeme pärast suvevaheaega B2 ka ära ja see on tunduvalt olulisem tase. Mina olen meie keeleoskuse üle päris uhke, eriti pärast seda, kui meie kursusega liitus üks keskealine proua Kongost, kes on Saksamaal elanud 26 (!!!) aastat. Ehk rohkem kui 25 aastat kauem kui meie. Ja ta ei räägi tõesti meist paremini. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas tal see õnnestunud on. Pealegi käib ta tööl, on kogu elu Saksamaal töötanud ja tema laps käis saksakeelses koolis. Huvitav, kuidas ta nüüd selle keele selgeks loodab saada, kui ta 26 aastaga just eriti midagi õppinud pole..

Meie „naudime“ veel oma viimaseid päevi oma kärarikkas südalinnakorteris ja järgmine postitus tuleb ilmselt juba meie uuest kodust.