Siin võetakse munadepühi tõsisemalt kui Eestis ja lisaks reedele on ka lihavõttepühadele järgnev esmaspäev vaba. Seega oli poolteist nädalat tagasi meil eriti pikk nädalavahetus ja kuigi suurem osa Saksamaast põgeneb nendeks päevadeks palmipuu alla kiirelt energiavarusid taastama, siis meie piirdusime ühepäevase mini-reisiga Bonni ümbrusesse. Bonn jääb Düsseldorfist ca 75 km lõuna poole. Vaikselt hakkab lähiümbruses neid linnasid, kus veel käinud pole, vähemaks jääma ja nüüd sai siis Bonni ka nimekirjast maha tõmmata.

 

Meil oli juba pikemat aega plaan vanast heast Ikeast uus diivanilaud ja vaip tuua ning üle-eelmisel laupäeval võtsime auto ja käisime hommikul kiirelt tiiru Ikeas, tõime asjad koju ja võtsime suuna Bonni poole. Kuna plaan tekkis üsna viimasel hetkel, siis eeltööd me väga teha ei jõudnud.

 

Esimene sihtpunkt oli Königswinter, üks pisike armas linnake Rheini kaldal. Sealt viib üsna ülehinnatud pileti eest vanakooli rongike sind mööda hirmvana raudteed 321 meetri kõrgusele Drachenfelsi mäe otsa, kus on ligi 900 aasta vanused kindluse varemed ja suurepärane vaade Rheinile. Poole mäe peal on ka muinasjutuline Schloss Drachenburg, mis kohaliku paruni käsul 1882-84a. ehitati. Väidetavalt oli ta sinna oma naisega kolida plaaninud, kes aga enne ära suri ja parun ise elas hoopis elu lõpuni Pariisis. Meie vaatasime seda lossi ainult eemalt, aga nii hoone ise kui aed tundusid ideaalses korras ja imeilusad olevat. Vaatel pole kah viga, seal terrassil võiks hommikul brötchenit süüa küll.

 

Königswinterist sõitsime edasi (või noh, rohkem nagu tagasi) Bonni poole. Bonnist on muide pärit sellised rahvakangelased nagu Ludwig van Beethoven ja Hans Riegel. See viimane on siis vana hea Haribo looja. Hans Riegel Bonn – HARIBO. Vaatasime üle Beethoveni kuju ja sünnikodu, shoppasime Haribo poes ja istusime korra pargis murule.

 

Õhtu jõudis kätte, päike vajus looja ja jopel tuli lukk kinni tõmmata. Aeg kodupoole liikuda. Kuna neid üksluiseid kiirteid on juba natuke nähtud ka, siis sõitsime Bonnist koju minnes mõnest väikelinnast ka läbi. Linnavurled käisid “maal” poes ja õhtuks jõudsime taas kodusesse Düsseldorfi.

Välismaal elamise rõõmud – sõidad mõnikümmend kilomeetrit kodulinnast eemale ja ongi täitsa turisti tunne. Alati leiab midagi vaadata ja uudistada.