Täna sai juurde avastatud taaskord üks uus toidupood. Poed Saksamaal on endiselt huvitavad (letid ju meile harjumatuid kaubamärke täis). Uute kaupluste otsimine aitab meil ühtlasi tutvuda ümbruskonnaga ja on lihtsalt huvitav näha, millised erinevad poed välja näevad ja kuidas sortiment erineb.

Seni oleme kõige rohkem külastanud kauplust nimega REWE, mis on ühtlasi ka väikestviisi meie kodupoeks saamas. Lisaks oleme toidumoona hankinud ka sellistest poodidest nagu Aldi, Lidl ja Netto. Tänane tee viis meid poodi nimega Penny. Ega ei oskagi väga suuri erinevusi nimetatud kaupluste vahel välja tuua. Oma olemuselt tundub kõige rotikam pood olema Netto (jättis vähe räpakama mulje – kastid laiali, põrand mitte kõige puhtam jne). Aldi ja Lidl on siis Eesti mõistes Säästumarketi masti poed. Pennyle ei oskagi võrdlust tuua. Tänase esmamulje põhjal võib öelda, et ei olnud tegemist päris Säästumarketi laadse ketiga (kaup ei seisnud suurtes kogustes kastides), aga võib-olla selline Säästumarketi ja Maxima hübriid oleks kõige täpsem seletus. Ja praegune kodupood REWE oleks Eesti mõistes midagi Rimi laadset.

Nüüdseks on juba mingi kogus ümberkaudseid toidupoode läbi käidud (tegelikult on neid siin 2-3km raadiuses ikka omajagu veel, aga tsiteerides Kreisiraadiost tuntud Raul Jaak Ervin Üksjalgväravat, siis „no me ei jõua igalepoole“) ning tuleb tõdeda, et endiselt on REWE ainuke toidupood, kellele kõlbab eestimaine deebet- või krediitkaart. On ikka kahtlane värk.

„Päeva pirni“ auhinna teenis täna väärikalt välja üks meile tundmatu naisterahvas. Nimelt astusime läbi ühe-euro-poest, kus sildid uhkelt väljas, et kõik kaup 1€. Lisaks olid poes kõigi lettide kohal suured punased 1€ sildid. Liigume meie siis kassasse ning samal ajal tormab seljataha tundmatu naisterahvas ning pöördub poemüüja poole küsimusega „Vabandage, kui palju see maksab?“. Ma ei vaevunud seljataha vaatama, mille kohta ta seda küsis, aga ütlesin samal ajal Eglele „Ma teen panused, et see asi võiks maksta 1€, kuna oleme ühe-euro-poes“. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, vastas poemüüja (endal muie näol), et ühe-euro-poes maksavad meil kõik asjad 1€. Uskumatu.

Ja lõpetuseks üks poolkõva terviseretsept. Kuna esimesel nädalal sai igasugu huvitavaid kohalikke maiustusi, sõõrikuid, burxe jms ebatervislikku proovitud, siis nüüdseks suudame poelettide vahel  juba midagi hoomata ja ei kõnni ringi nagu päris peata kanad. Suudame otsida ka mingeid vähe spetsiifilisemaid kaupasid, kui vorst, sink ja leib (tõele au andes olgu öeldud, et ega harjumispärase singi leidminegi esialgu teab mis lihtne ülesanne polnud). Kaubamärgid on ikka sedavõrd erinevad ja pilt lettide vahel harjumatu. Aga nüüd siis tänane terviseretsept nagu lubatud sai:

Tegemist „Tervisliku pizzaga“ kui nii võib öelda.
Põhi:
Lillkapsas – 500g
Mandlijahu – 75g
Muna 3tk
Oliiviõli -20g/4spl
Täidis:
Kanafilee (rinnak)- 500g
Riivjuust 20% – 200g
Paprika – 100g
Marineeritud kurk -100g
Spinat (külmutatud) – 200g
Sool, pipar – maitseks

Et asi mitte liiga tervislik ei tunduks, siis lisasime omaltpoolt veel:
Tomatipasta
Ja muidugi ei valmi ükski hea toit ilma sibulata, seega:
Punane sibul
Värske tomat

Valmistamine:
Purusta lillkapsas blenderis riisiterakeste suuruseks. Seejärel sega purustatud lillkapsale mandlijahu ja munad ning sega kogu kört läbi. Maitsesta soolaga. Aseta küpsetuspaber ahjuplaadile ja määri õliga. Suru mass ühtlaselt ahjuplaadile. Küpseta põhja 200 kraadises ahjus ca  20 min. Samal ajal kui põhi ahjus küpseb, tükelda kanafilee väikesteks tükikesteks ja prae pannil läbi. Lisaks haki tomatist ja sibulast õhukesed rattad. Tükelda ka paprika. Võta põhi ahjust välja ja lisa pitsakate: tomatipasta, spinat (mis on loodetavasti sul praeguseks ajaks juba kenasti üles sulanud), kana, paprika, marineeritud kurk, sibularattad näpuvahel laiali „pudistada“ ja laotad üle terve pizza (ära sibulaga tagasi hoia, selle maitset ei ole pärast tunda üldse nii palju kui võiks arvata), tomat ja juust. Seejärel tõsta ahju temp 225 kraadi juurde ja aseta pitsa uuesti ca 10 minutiks ahju või kuni pilt ahjus muutub parajalt ahvatlevaks.

Võta kogu kupatus ahjust välja, lase jahtuda/tahkuda 10 minutit ja asu lõikuma ning sööma. PS! Kui tundub, et pitsapõhi ei jäänud eriti hea, siis nii see ongi. Ta ei jäägi päris selline näpuvahelt söömise pitsa. Kamoon, põhi on tehtud ju ikkagi lillkapsast ja mingist imelikust jahust.

Ütleme nii, et maitsev ja tervislik alternatiiv klassikalisele pizzale, mis on reeglina nisujahuse põhjaga ebatervislik kaloripomm. Maitseelamus pole küll päris sama, aga teadmine, et tegemist on võrdlemisi tervisliku toiduga (jaaaaa, me teame, et see ei ole päris 100% tervislik, eriti kui me lisasime sinna omaltpoolt tomatipasta), siis mina julgeks soovitada. Tervisliku toidu kohta täitsa okei asi, mida vahelduseks süüa.

Serveeri külma õllega (või kui tahad tervislik olla, siis veega).

Guten Appetit!