See postitus pidanuks algama nii…

Koduloomad ei ole siin korteris lubatud, sest puudub vastavasisuline kokkulepe koduloomade ametiühinguga. Sellise lollusega saab järgnev sissekanne alata ainult sellepärast, et kirjutajateks pole mitte Tuuksamid, vaid odavlennu firmaga öö varjus kohale saabunud Ida-Eurooplastest maadeavastajad eksootilisest Eestist (loe: Estland).

Saabujateks on kolm õnnelikku noormeest, kellel õnnestus keskvalitsusest hankida riigist lahkumise luba.

Kristjan: „Olen rahuliku meelega töökas inimene, kellele meeldib autoga sõitmine ja disc golf. Lemmik muusikal puudub ja lemmik snäkk on maasikatoormoosisaipiimaga.“

Martin: „ Ei vaja tutvustamist“

Rein: „ Olen tagasihoidlik noormees, kellele meeldib võõraid kasse paitada. Lemmik muusikal puudub.“

Nüüd kui ametlik osa on läbi, siis võib lühidalt ka blogimisega tegeleda.

 

/Külalisblogija Rein/

…

 

Paraku on aga just siinmaal lõppenud aktivistist väliskülalise Reinu mõtted või aeg ning paberil haigutab valge tühjus. Teades tema võimekust, siis mõtteid oleks mehel kindlasti jagunud, nii et küllap sai takistuseks miski muu. Võimalik, et sel sumedal juulikuuööl võttis võimust uni või ootasid ees muud tähtsamad toimingud, fakt on aga see, et sinnapaika see kirjatükk jäigi. Au ja kiitus igatahes Reinule initsiatiivi haaramise eest ning aitame ta siinkohal hädast välja, toetades mõnevõrra poolikut postitust paari lisareaga.

/Abiblogija ja piltide allkirjad Anar/

…

 

/Edasise teksti autor Egle/

Juuli keskpaigas tulid meile nädalaks ajaks külla Kristjan, Rein ja Martin. Nad käisid siin ka eelmisel aastal ja kuna Düsseldorfi olid nad juba näinud, siis nädal aega ainult siin olla oleks võrdlemisi mõttetu olnud. Seega plaanisime selle nädala sisse ka kahepäevase mini-reisi Luksemburgi ja Moseli äärde. Esimesel päeval nautisime Düsseldorfis kohalikus pargis suveilma ja lasime heal maitsta.

Täpselt päev pärast külaliste saabumist hakkas minul puhkus ja ilm oli ka (vähemalt reisi jooksul) päikeseline ja mõnusalt soe. Nii me siis neljapäeva varahommikul oma reisiga alustasimegi.

Esimene sihtkoht oli Viandeni linn Saksa piiri ääres, Luksemburgis. Vianden on imeilus pisike linnake umbes 1800 elanikuga. Hoolimata sellest, et ta nii väike on, peetakse seda linna üheks Luksemburgi peamiseks turismikohaks. Nagu enamik inimesi, läksime ka meie sinna eelkõige sellepärast, et näha Viandeni lossi, mis asub linna kohal kalju serval. Kui kedagi meist üldiselt mingid kirikud ja lossid väga ei vaimusta, siis seda linnakest tasub külastada eelkõige suurepäraste vaadete nimel, mida Vianden oma maastiku, Our’i jõe, pisikeste käänuliste tänavate ja loomulikult lossi näol pakub. Lisaks sellele on Vianden tuntud ka kui viimane Luksemburgi linn, mille ameeriklased sakslaste käest 1945. aastal vabastasid.

Fun fact: aastal 1871 elas selles lossis mõned kuud ka Victor Hugo ja linnas asub ka temanimeline muuseum.

 

Mitte väga kaugel Viandenist asub Bourscheid’ loss, kus ka väikese peatuse tegime, veidi jalutasime ja Lääne-Euroopa künkliku maastiku vaateid imetlesime.

Järgmine sihtpunkt meie reisikavas oli pealinn Luxembourg. Käisime linna peal ringi, vaatasime üle kõige populaarsemad vaated ja tegime kiire lõunasöögipausi. Saime teada, et Luksemburgis on kolm ametlikku riigikeelt: prantsuse, saksa ja letseburgi keel. See viimane on endine Moseli-Frangi dialekt ja peamise suhtluskeelena ühtlasi luksemburglaste jaoks rahvusliku identiteedi sümboliks.

Luxembourgi lähedal on veel üks huvitav vaatamisväärsus – Luxembourg American Cemetery and Memorial ehk II Maailmasõjas hukkunud 5076 USA sõduri hauad ja mälestusmärgid. Kahjuks ei tulnud me selle peale, et sellel kohal on kindlad lahtiolekuajad ja nii me jõudsimegi sinna tunnike pärast väravate sulgemist ja nägime riste vaid eemalt mööda sõites. Sellest on kahju, sest kogu see ameerikalikult suursugune ja ühtlase muruga (Wikipedia andmetel) 20,4ha suurune park tundus olevat hästi ilus ja paksult täis ideaalselt paigutatud valgeid riste. Ongi põhjust kunagi veelkord Luksemburgi reis ette võtta.

Kuna olime oma ajagraafikust isegi veidi ees, otsustasime minna ka Schengeni külla, mis muidu ajapuuduse tõttu kavast välja jäi. Schengen asub kolme riigi – Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa ristumiskohas ja nagu eeldada võib, allkirjastati seal Schengeni leping. Otseselt vaadata seal midagi ei olegi, armas imeväike külake Moseli jõe kaldal, kus seistes näed korraga kolme riiki. Ja kuna me seal juba olime (me oleme ju siiski Schengeni alas), sõitsime ka paarikilomeetrise ringi teisel pool Prantsuse riigipiiri. Jälle üks riik maakaardil juures, kus käidud on, umbes 6 minutit. 🙂

See oli esimese reisipäeva viimane sihtkoht ja õhtuks jõudsime tagasi Saksamaale, Otterbergi linna ääres asuvasse hotelli. Me olime hotellis peaaegu ainsad külalised, kogu sisustus oli pärit eelmisest sajandist ja baarileti taga õlut valav vanahärra suure tõenäosusega isegi üle-eelmisest. Kuna sinna hotelli võõraid väga tihti ei satu, saime eriti sooja ja personaalse teeninduse osaliseks.

 

Minitripi esimene päev oligi õhtusse jõudnud. Ees ootas teine päev.

Jätkub…