Eelmisel nädalavahetusel juhtus väikestviisi ime ja meid külastas lõpuks minu ema koos Liisiga. See oli neile mõlemale esimene reis Saksamaale ja üritasime selle kolme ja poole päeva sisse võimalikult palju mahutada. Noored ja peojanulised nagu me kõik oleme (hehe), ei saanud laupäeva õhtut raisku lasta ja läksime kohe vanalinna melu nautima. Terve vanalinn oli, nagu nädalavahetusel ikka, hirmsasti rahvast täis. Meil läks õnneks ja saime pärast mõneminutilist ootamist ühes Düsseldorfi vanimas pruulikojas-pubis vaba laua, kus klaas kohalikku Alti juua ja korralikku saksa praadi süüa.

 

Pühapäeval oli äratus varakult ja võtsime suuna Amsterdami külje alla, Zaandami nimelisse linnakesse. Ilm seekord meiega esialgu koostööd teha ei tahtnud ja pühapäev oli väga jahe ja vihmane. Aga omapärast arhitektuuri see vaatamast ei seganud.

Zaandami tuntuim piirkond ja täielik turistimagnet on Zaanse Schans, mis on natuke nagu vabaõhumuuseum, kus on armsad pisikesed majakesed, palju-palju juustu, puukotasid ja tuuleveskeid. Kogu see piirkond on hästi nunnu ja ilusa ilmaga oleks seal kindlasti veel kauem jalutanud ja uudistanud.

Aga meil oli veel vaja Amsterdami jõuda. Nimelt olid meil ostetud piletid Amsterdami Madame Tussauds’ vahakujude muuseumisse ja kui juba Euroopa patupealinna minna, peab ikka vanalinnas ka väikse tiiru tegema. Ehk teisisõnu vaadata üle ka Hollandi teistsugune pool. Mõnekümne minutiga olime tuulikute, puukingade ja tulpide keskelt jõudnud kaema Hollandi teistsugust palet. Mõnus sujuv üleminek.

Kui reis läbi vanalinna tänavate, poolpaljaste tööd tegevate näitsikute akende eest läbi sai käidud, jõudsime Madame Tussauds’ vahakujude muuseumisse.

Pärast vahakujusid liikusime taas tagasi vanalinna tänavatele, et külastada turistipoode, libistada sumedal sügisõhtul paar kohvi ja liikuda tagasi Düsseldorfi poole.

 

Esmaspäev oli riigipüha, aga meie pikemalt põõnata ei saanud, sest Anaril oli veel mitu vaatamisväärsust varuks. Kõigepealt kohustuslik Kölni katedraali külastus. Esimest korda sattusime sellisel ajal, kui kõik katedraali osad olid avatud, siiani olime seest näinud ainult väikest osa. Ahhetasime ja ohhetasime ära, paar pilti ka ja siis viis reisijuht meid edasi Burg Eltzi lossi. Kui me muidu erilised lossi- ja kirikufännid pole, siis see oli natuke erand. Esiteks on loss mäe otsas metsa sees ja vaade lossile on küllaltki muinasjutuline. Loss ise on oma 800-900 aastat vana, aga väga heas seisus. Väidetavalt oskasid lossi omanikud läbi aegade alati võimulolijatega häid suhteid hoida ja tänu sellele pole lossi ka kunagi hävitada üritatud. Tänapäeval toimuvad lossis giidiga ringkäigud, kus näidatakse lossi ruume sellistena, nagu nad aastasadu tagasi olid. Meile sattus lossi tutvustama väheke kibestunud giid, kuid vaatamata sellele oli vanasid ja väärikaid ruume põnev vaadata. Kui lossist välja saime, oli ilm üllatavalt ilusaks läinud ja otsustasime lossist tagasi auto juurde bussisõidu asemel läbi metsa jalutada.

Päeva viimaseks punktiks oli Cochemi linn Moseli jõe ääres. Neid väikeseid muinasjutulisi linnakesi on terve Moseli äär täis ja ma olen iga kord nii vaimustuses, kui mõnda neist satume. Ilm oli ilus, inimesed jalutavad ja naudivad elu, iga nurga peal pisike veinipood või kohvik, majad kõik tipp-topp korras. Täielik idüll noh.

   

Kui kohalikud poed ja kohvikud hakkasid uksi sulgema, sättisime end taas Düsseldorfi poole. Kiirteel sõites avastasime, et Cochemist ostetud veinipudel, mis oli Anari seljakotis põrandal pikali, oli ootamatult pooltühjaks saanud veel enne, kui keegi oli jõudnud veini maitstagi. Nimelt ostsime kaasa kohaliku pool-valmis veini, mida Moseli ääres värskelt oli villitud ning ega meie tabanud ära, et kuna ta selline pool-valmis vein oli, siis kork oli rohkem moe pärast peal ja korgi sees lisaks ka augud, et vein saaks vaikselt edasi valmida. Igatahes oli meie rendiauto põrand saanud nüüd maitsta mehise koguse magusat Moseli veini ning meie saime vastutasuks nautida järgmisel päeval autos mõnusaid aroome.

 

Teisipäeval olid poed jälle lahti ja samal ajal, kui Anar tööl oli, käisid naised Düsseldorfi peal shoppamas. Nii kui Anar töölt tuli, võtsime suuna Weeze poole ja saatsime väsinud reisilised tagasi Eesti poole. Ja nii kiirelt see pikk nädalavahetus läbi saigi. Ühtlasi sai selle nädalavahetusega läbi ka seekordne külaliste hooaeg. Tänud kõigile mõnusa kvaliteetaja eest, kes sel aastal külla jõudsid. Järgmine kord kohtume juba natuke rohkem kui kahe kuu pärast Eestis – üle kahe aasta jälle jõulud kodumaal!