Tegemist on taaskord teemaga, millest oleme põgusalt juba enne Saksamaale tulekut kuulnud, kuid ega ei viitsi ju väga süveneda detailidesse enne, kui oled uude keskkonda ennast sisse seadnud. Nüüd tekkis aga sportlik huvi, et mis asjaga siis täpsemalt tegu on.

Rundfunkbeitrag
Kui Maarjamaa keelde asi ära tõlkida, siis meie mõistes oleks tegemist sellise asjaga nagu „panus Rahvusringhäälingu jaoks“. Ühel hetkel võib selle sisuline kiri postkasti maanduda. Meil hetkel säärast sedelit kirjakasti veel potsatanud pole, kuna korterikaaslane Dennis maksis mingi aja eest selle ära. Kuna maksu võetakse per korter, siis meie puhul näiteks kolme peale 6€ per kärss pole teab mis tappev summa.

GEZ
Varem (1976-2012) oli sarnase asja nimetus GEZ (Gebühreneinzugszentral) ehk siis „keskne maksu kogumine“, kui seda üldse saab tõlkida. Dennis rääkis, et omal-ajal oli süsteem selline, et maksid vastavalt sellele mitu raadiot, televiisorit või arvutit sul kodus on. Aga kuna seda oli pehmelt öeldes võimatu kontrollida, et mitu seadet kellelgi on, siis otsustati, et sitta kah, paneme ühe kindla summa ja las kõik leibkonnad maksavad sama summa (makstakse siis kas korteri või maja pealt). Kuni 2012. aastani kehtinud GEZ süsteemi puhul olla inimesed trikitanud, valetanud, põigelnud maksmisest ja oli seaduseauke, mis tekitasid lõpuks paraja kaose.

Aga nagu öeldud, siis nüüd on GEZ-i asemel Rundfunkbeitrag, mis jõustus 2013. aasta jaanuaris ning seaduse järgi on kõik leibkonnad kohustatud maksma ringhäälingule 18€ kuus.

Teiste kogemused
Saksamaal elavate eestlaste kogemustele tuginedes oleks tervislik seda regulaarselt maksta. Osad on saanud ca aastase hilinemisega ootamatu teate postkasti, et „ou düüd, sa oled juba aasta aega Saksamaal elanud ja nüüd oleks vaja väheke kukrut kergendada.“ Fikseeritud summa on 18€/kuu (17,98€ kui väga täpne olla), nii et kui paar aastat pole maksnud, siis on tegemist juba täitsa viisaka summaga.

Peitu selle eest väga pugeda ei saa, kuna sissekirjutuse järgi leitakse sind ülesse. Riskida ei tasu asjaga ka sellepärast, et kui teeskled, et pole kirja saanud jne, siis ühel hetkel võib su Schufasse tekkida punane tuluke ja mis iganes rahaasjade ajamine võib seetõttu ebamugavaks muutuda (pangast laenu taotlemine, mobiilioperaatoriga lepingu sõlmimine vms). Endal kah lihtsam elada, kui tead, et käitud korrektselt ja mingit ootamatut kirvest peakohal ei ripu.

Mingi osa rahvast on pühaviha täis
2013. aasta lõpus hakkas rahvas Rundfunkbeitragi vastu hoolega allkirju koguma. 2014 kevade seisuga oli 330 000 allkirja olemas (eesmärk saada 1 000 000 allkirja).

Dennis rääkis, et paljusid inimesi ajab närvi asjaolu, et ringhäälingu kanalite peale on kokku maksimaalselt 1,5 saadet, mida kannatab üldse vaadata. Ehk et kui sponsoreerida ringhäälingut, siis vastutasuks tahaks näha ka väärt kraami. Ei oska ise siinkohal sõna võtta ja eks see saadete meeldivus selline rohkem maitse asi ole.

Rahvusvahelisi foorumeid lugedes jäi mulje, et osad (eriti sisserändajad) on ikka tõsiselt pühaviha täis. No ma ei tea. Kui see summa oleks umbes 3-4 korda suurem ja see oleks kuidagi umbmääraselt „mingi maksuna“ su palgast maha võetud, siis ei hädaldaks vist keegi. Aga kuna seda raha küsitakse nii otseselt ja tihti inimestele ootamatult, siis on see vist asjaolu, mis osasid kodanikke marru ajab. Tihti tuuakse välja fakt, et „ah ma ei vaatagi/kuulagi üldse neid riigi poolt pakutavaid kanaleid, et mille kuradi eest ma maksan?“ Aga samas imelik on see, et keegi ei hädalda „miks ma seda töötuskindlustust maksan, ma pole elu sees töötu olnudki?“ Või „miks ma seda pensioni maksan, nagunii on eluiga nii lühike, et pensionini ei jõua?“. Ehk et kui see Rundfunkbeitrag oleks kuidagi maksude sisse ära peidetud, siis oleks need hädaldajad vist rahul.

Seega kõigile pühaviha täis inimestele ütleks, et „take it easy“ , maksa oma 18€ ära ja ole tänulik kõigi nende hüvede eest, mida riik sulle pakub. Ja kui ei meeldi, siis piirid on valla – mine mõnda teise riiki, kus rohi on rohelisem. Mitte kohe ei saa aru hädaldavatest inimestest 🙂