Asi ei ole selles, et meil oleks liiga kiire elu ja blogimiseks ei jää aega. Viimasel ajal ei juhtu lihtsalt eriti midagi, sest Anar teeb tööd (freelancerina on vahepeal nii palju tööd, et päristööd pole aega otsida) ja mina ootan endiselt kannatlikult vastust ühest asutusest, loodetavast uuest töökohast. Enne, kui asi pole kindel, ei taha ma sellest pikemalt rääkida. Vara veel hõisata.

Teeb nii palju tööd, et pole aega tööd otsida. (Mis, see pilt lavastatud? Ei ole, ausõna…)

Kõik paberimajandus, sealhulgas sissekirjutus, kindlustus, kohalik pangakonto jne, ootab justnimelt töö taga. Siin oleneb iga asi mingist muust asjast ja nii ei saagi me isegi sissekirjutust enne teha, kui töö olemas. Või noh, saaks, aga see läheb kulukaks. Kui saame töö, saame ka kirjutada põnevaid lugusid Saksa bürokraatia teemadel, millest meile õudusjutte räägitud on. 🙂 Saksamaale elama tulles peaks õige haisu sellest ehk ninna saama.

Eile saime pooljuhuslikult tuttavaks leedulannaga, kes elab meiega samas majas, kohe meie üleval. Kuna ta jagab meiega sama internetivõrku, tuli ta selle eest Dennisele maksma ja jäime juttu rääkima. Tore, kui keegi kohe seina peal meie sini-must-valge ära tunneb. 🙂 Ta on Saksas elanud 5 aastat, aga tööga polnud temal ka lihtne, 4 kuud võttis aega, et keegi ta tööle võtaks.

Meil saab kolme päeva pärast 3 nädalat siin elatud ja loodetavasti järgmise kolme nädala jooksul saame mõlemad ikka juba tööle ka. Või vähemalt üks meist. Anar teeb muidugi nagunii koguaeg tööd.