Kuigi kõik meie sõbrad, pered ja muidu nunnud jäid meist Eestisse maha, on meil tegelikult ikkagi siin nädalavahetusteks tihti plaanid ja päris nii ei ole, et siin täiesti üksi oleme ja kõik õhtud lakke vahime.

Esiteks on meil nii ägedad sõbrad, kes juba on võtnud plaani meile külla tulla. Juba sellel nädalavahetusel tulevad Ulla, Rein, Kristjan ja Mala (ma ei oska Mala kohta Martin öelda. Mala ju ikka). See oli selline pooljuhuslik plaan, sest ühel oli tööasjus vaja nagunii siiakanti tulla ja teised otsustasid ka siis nädalavahetuse meie juures veeta. 🙂 Aga juba novembris tulevad Hanna-manna ja Tõnn-põnn, kes tulevad küll AINULT meie pärast! See plaan on juba päris ammu tehtud ja no eks mina juba umbes kuu aega teen selleks nädalavahetuseks plaane. Jah, ma tean, sinna on veel poolteist kuud aega..

Täiesti normaalsed ja natuke vähem normaalsed sõbranjed

Vahepeal satuvad siia ka osad sõbrad-tuttavad täiesti juhuslikult ja võtavad meiega ühendust, et kokku saada. Nii kohtusime me hiljuti Kairiga ja nii said eile õhtul Anar ja Madis kokku Vaikoga, kes ka juhuslikult ühe öö Düsseldorfis oli. Mina jäin koju seebikat vaatama, sest tööinimesel on ju kell 10 uneaeg ja poisid alles sel ajal said kokku.

Pealegi, kuigi on teada-tuntud tõde, et eestlase lemmiksöök on teine eestlane, siis välismaal see ei kehti ja kõik eestlased oma rahvuskaaslaste vastu ülimalt sõbralikud. Minu arvates on see väga tore ja loodetavasti levib see varsti Eestisse ka! Igatahes on meil plaanis millalgi ka mõne siin elava eestlasega kokku saada ja lõpuks ka üks mõnus eestlaste minikogunemine koos Kariniga teha, kes meid Düsseldorfi saabudes niiiii palju aitas 🙂

Düsseldorf on üldse selline hea sõlmpunkt, kust liigub läbi palju tegusaid tuttavaid. Kellel on siin lennujaamas ümberistumised, kellel messid jne. Eks Euroopa on tegelikult suht kompaktne ja ühest otsast teise lendamine võtab ju vaid mõne tunni. Ehk et kõik tuttavad on kogueg käe-jala juures. USAs või Austraalias elades ei trehvaks vist nii palju tuttavaid, kes lihtsalt korraks muude toimingute vahel läbi hüppavad.

Üldsegi pole ju tänapäeval vaja nädal aega kirjatuvi oodata, et sõpradega suhelda ja tegelikult polegi ju vahet, kas kirjutame üksteisele teisest Tallinna otsast või 2000 kilomeetri kauguselt. Elagu internetiajastu!

Nii palju häid inimesi ühe pildi peal