Viimastel nädalavahetustel käisime sügisese Düsseldorfiga tutvumas. Põikasime Kaiserswerthi linnaosasse, mis on Düsseldorfi vanim linnaosa. Vanem isegi kui vanalinn ise. Meie Altstadt ehk vanalinn on küll nime järgi vanalinn, aga seal on tegelikult palju suhteliselt uusi hooneid, poode, söögikohti jms. Kui otsida aga midagi rahulikumat ja autentsemat, siis just Kaiserswerthi linnaosa on selleks sobilik koht.

Erinevalt vanalinnast, oli Kaiserswerthis üldine meeleolu väga rahulik. Kontingent tundus olema vanemapoolne ja jõukam elanikkond. Ahjaa, üks huvitav vahejuhtum ka. Seisime seal ülekäiguraja ääres ja rääkisime omavahel juttu. Järsku pöördub kõrvalseisev naisterahvas inglise keeles meie poole: “Vabandust, mis keeles te räägite?”. Me ütlesime, et eesti keeles. Tädi vastu “Aaa, ma mõtlesin, et kuidagi väga tuttav keele – ma ise olen Soomest.”. Vahetasime veel mõne lause, tädi ütles, et ilus koht kus elada ja soovis meile head päeva. Harv juhus kui keegi meie salakeele ära arvab, aga no soomlase jaoks muidugi lihtne ülesanne.

Järgmisel nädalavahetusel põikasime läbi Grafenbergi Wildparkist. Tegemist on metsatuka/pargiga, kus elutsevad metssead, hirved ja muud tegelased. Osad loomad on küll taradega eraldatud, kuid bämbidele sai täitsa omast käest süüa pakkuda. Loomadel on seal kasutada suured alad, kus ei teki seda tunnet, et nad on vangis. Nende koduks oli ikkagi loodus, mis kusagil kauguses oli piiritletud küll aiaga, aga ei mingit 4x4m betoonpõranda ja metallvõrega puuri. Parki sisenemisel on küll väravad, mis ööseks suletakse, aga sissepääs on koguaeg tasuta. Kogu see ala asub Düsseldorfi linnas. Siin on täitsa mitu parki, mis asuvad küll linnas sees, kuid saad ennast muretult linnaelust hetkeks täitsa välja lülitada.

Kui looduses kopsud värsket õhku täis tõmmatud, liikusime vanalinna uunikume vaatama. Oldtimerite omanikud olid tulnud ilusat sügisilma nautima ning oma uhked masinad pandi huvilistele vaatamiseks ritta.

Sel aastal on sügis ka meil siin natuke sügise moodi. Varasematel kordadel on lehed puudel lihtsalt ära kuivanud ja pruuniks läinud. Sel korral on aga juba natuke värve ka näha.

Ja lõpetuseks veel üks videolink. Nimelt lebotasime laupäeval diivanil ja taustal käis RTL-i pealt talendisaade. Kui telekast kõlas nimi „Tauri“, siis kergitasime kõrva. Et vast mingi omakandi poiss. Soomest äkki? Ja kui järgmisena kõlas „Jaan“, siis oli asi selge, et Eesti poisid telekas. Väga uhke värk igatahes!

Siin videoklipp Eesti poistest:
http://www.clipvids.de/4348980/TauriViljar-und-Jaan-glnzen-beim-Slacklining-Das-Supertalent-2016

 

Ja kellel esimest linki avama ei peaks, siis teine võimalus on siit vaadata (kelle browseril Adblocker peal on, peab selle video avamiseks vist maha võtma):
http://www.rtl.de/videos/was-man-alles-mit-einem-gummiband-machen-kann-473986.html