Minu esimene ametlik tööpäev on esmaspäev, 18.08. Kahjuks ei ole töö küll midagi suursugust, olen ühe pisikese (aga toreda) hotelli toatüdruk. Noh, räägime asjadest nii nagu nad on. Ma olen koristaja. Aga ma ei ole sellepärast üldse õnnetu ja selleks on mitu põhjust.

Esiteks ei oska ma endiselt riigikeelt ja olen õnnelik, et mulle üldse midagi pakutakse. Võtan pakkumise rõõmuga vastu, õpin ruttu-ruttu saksa keele selgeks ja olen täiesti kindel, et elu lõpuni ma koristajatädiks ei jää.

Teiseks, kahe proovipäeva põhjal tundus, et sealne kollektiiv on väga-väga tore! Korgi-tüdrukud on ja ilmselt jäävad mu lemmiktöökaaslasteks, aga juba esimeste minutitega tundsin ma ennast seal hästi, kõik naeratasid, rääkisid nalju ja ma tundsin, et sobin sinna seltskonda. See on oluline.

Kolmandaks on siin lihtlabase immigrandist koristaja kuupalk suurem kui Eesti keskmine palk. Mitusada eurot suurem. Kui arvestada, et meil ei kulu siin oluliselt rohkem raha kui kulus Eestis elades, siis on lootust ka ehk natuke kõrvale panna.

Aga räägin ka natuke tööotsimisest. Ma lugesin ühte blogi, kus eesti neiu elas Kölnis ja otsis ka tööd. Ta kirjeldas oma tööotsimist nii, et ärkas varavalges, pool päeva kammis internetis töökuulutusi läbi, siis ülejäänud päeva käis ukselt uksele ja hilisõhtul vaatas, kas internetti on uusi kuulutusi tekkinud. Ja siis järgmisel päeval repeat. Ja nii mitmeid nädalaid.

Kui see tõesti temal nii keeruline oli, siis on mul temast tõesti väga kahju. Kas töötamine Saksamaal ilma keeleoskuseta on võimatu? Ei. Mina kandideerisin kokku 9 kohta. Neist üks on seesama rahvusvaheline kool Neussis, kuhu pakuti minijobi, üks on hotell, kuhu tööle sain ja ülejäänud on lastehoiud või toidukohad. Neist seitsmest vastas vaid üks, kes ka enam mu teisele kirjale ei vastanud. Loomulikult ma eeldasingi, et paljud mulle ei vasta, sest saatsin nii kaaskirja, CV kui meili inglise keeles.

Kui ma õigesti mäletan, vastati hotellist kohe järgmisel päeval. Päev hiljem käisin vestlusel, sealt edasi kaks proovipäeva ja mõned päevad hiljem (üleeile) sain meili, et olen tööle võetud ja leping ootab allkirjastamist.
Tegelikult ei tegele see ettevõte ainult selle ühe pisikese hotelliga, vaid tegemist on suure kinnisvarafirmaga, mis lisaks kahele hotellile tegeleb peamiselt kinnisvara ostu-müügi ja üürimisega. Ehk siis suur-suur firma ja käive on ilmselt väga-väga suur. Ma ei kirjutanud seda sellepärast, et uhkustada, kui ägedas firmas ma koristaja saan olla, vaid sellepärast, et rääkida, kuidas mind selles suures ja tähtsas ettevõttes vastu võeti.

Kui siiani olin ma suhelnud ainult hotelli personaliga, siis lepingu sõlmimiseks pidin minema peakontorisse ja kohtuma kogu selle kupatuse omaniku, Klausiga, isiklikult. Kui kokkulepitud ajal uksekella lasin ja sisse astusin, tervitas mind uhkes villat meenutava maja fuajees väga viisakas, kuid inglise keeles suhtlemisest (või minu sõnuseletamatust ilust) veidi kohmetuks muutunud noormees. Ta tegi mulle ringkäigu kõigil selle maja kolmel korrusel, tutvustas mind kõigile töötajatele ja rääkis ettevõtte ajaloost. Siis juhatas ta mu Herr Klausi juurde. Klaus on vanemapoolne härra, kes 1968. aastal omanimelise ettevõtte lõi. Arvestades, et mina läksin sinna koristaja töölepingut sõlmima ja et tema on tõenäoliselt miljonär, ei oleks ma sellist vastuvõttu osanud oodata. Ta oli sõbralik, vaimukas, rääkis oma aastakümnete tagusest reisist Tallinnasse ja kinkis mulle ühe pisikese raamatukese pealkirjaga „The Way to Happiness. A common sense guide to better living“. Tal oli seda ainult üks ja see on välja antud 1989. aastal Floridas. Vot see tegi südame soojaks küll. Me rääkisime päris pikalt ja väga vähe tööst ja lepingust. Peamiselt sellest, kuidas mina üritaks ikka varsti edasi liikuda ja miks mitte selles firmas. Ta pakkus, et ehk olen ühel päeval selle hotelli juhataja. Miks ka mitte, eks?

Ühes sellises majas on ka ettevõtte peakontor.

Kingitus Klausilt

Ma ei usu, et tal neid raamatuid kusagil veel hunnikute viisi oli. See oli tal üksinda kusagil tähtsate paberite vahel ja mul ei ole aimugi, miks ta selle mulle andis. Igal juhul oli see temast väga kena.

Ma usun, et üks põhjus, miks ta nii edukaks on saanud, on tema suhtumine oma töötajatesse. Juba see, et iga koristaja kutsutakse peakontorisse, teda koheldakse nagu tulevast juhatajat ja kõige kõrgem ülemus isiklikult leiab aega, et temaga vestelda. Aga veel ütles ta ühe lause, mis peaks minu arvates olema iga juhi üks põhimõtetest: „I don’t stand in front of my employees. I stand behind them.“ Ja see toimib. Ma tundsin ennast hinnatuna, võrdse inimesena. Ma usun, et kui ka Selveri ja Rimi tähtsad ninad kõigi kassapidajate ja laotöölistega nii räägiks, oleks ka klienditeenindajate suhtumine töösse hoopis parem. Üleüldse tundub mulle siin, et inimesed ei tunne häbi, et nad on koristajad, prügikoristajad või poemüüjad. Ja miks peakski.

Seega olen ma hetkel oma tööga rahul. Võib-olla pärast esimest nädalat, kui iga lihas mu kehas valutab, olen surmväsinud ja tolmulapi nägemine allergiat tekitab, ma enam nii enesekindlalt seda ei väida. Aga kusagilt tuleb alustada. Nii, nagu pooled eestlased Austraalias alustavad farmis puuvilju korjates või Inglismaal vanureid põetades.

Palju õnne mulle!

Pärast kahte väga edukat päeva oleme klaasikest väärt