Esialgu siia alustuseks üks fun fact sügisest. Kuna suvi ja sügis olid 2018. aastal tavapärasest sademetevaesemad, siis oli Rheini jõgi novembri lõpuks täitsa kokku kuivanud. Mitu kuud olid kaubalaevadel piirangud peal. Madala veetaseme tõttu ei tohtinud kaubalaevad täislastiga sõita.

 

Üllatuskülalised sünnipäeval

Kui detsembrikuus oli kätte jõudnud minu sünnipäev, tõi Egle mulle hommikusöögi voodisse. Meil on sellest vist traditsioon välja kujunenud. Õhtul töölt koju jõudes oli sünnipäevalaud kaetud ning üllatuslikult istusid ka mõned sakslastest sõbrad juba mugavalt diivanis. Egle oli üllatuslikult väikese istumise orgunninud.

Aga sellega asi ei piirdunud. Kui nädal oli läbi saamas ja ma küllaltki väsinuna reede õhtul end diivanisse lebosse lasin ja advendikalendrist ühe õlle degusteerimiseks ette olin võtnud, ütlesin Eglele, et vist peaks vara magama minema. Päris sängi veel ei pugenud, õõtsusin niisama diivanil vaikselt edasi. Õhtul kella 19 – 20 paiku heliseb järsku uksekell. Ma ütlen Eglele, et mina kullerilt mingit pakki ei oota. Egle liikus aga krapsakalt ukse poole, öeldes et tema ootab küll midagi (õigem oleks öelda „kedagi“).

Ja no mida värki. Eestist olid minu jaoks täieliku üllatusena kohale lennanud Rein ja Vaiko. Egle poolt orgunnitud üritus. Väga osavalt varjatud.

Mina ei osanudki esimese hooga kohe kuidagi reageerida, sest polnud selleks üldse valmis. Tervitasin viisakalt poisse ja uurisin, et mis asjus nad nüüd järsku meil siin ukse taga on. Egle võttis selle ka video peale, aga erilisi emotsioone ta peale ei saanud, kuna ma reeglina lihtsalt ei näita emotsioone välja. Aga sisimas olin ikka väga üllatunud ja uskumatult äge tunne.

Olime juba mõned tunnid istunud ja Nintendo Wii golfi mängimine oli täies hoos. Kell oli juba tublisti üle südaöö tiksunud. Taaskord heliseb uksekell. Mina kusjuures suures mänguhoos ei kuulnudki. Igatahes ütles Egle, et ma läheks taas ukse peale. No ja ei või olla. Karl ja Kaups ka Eestist kohale tulnud. Käpp poistele peopessa ja taaskord uurisin, et mis neid siia kanti toob. Olla mu sünnipäeva tulnud tähistama. Egle taaskord emotsioone videosse ei saa, kuna need ei paista lihtsalt välja. Sisimas ei suuda ma aga ära imestada, mis just toimub. Minu varaõhtune väsimus oli täielikult kadunud ja energia tuli nüüd puhtalt emotsiooni pealt.

 

Nädalavahetus poistega

Kauged külalised olid endale öömajaks ühe lähedal asuva Airbnb korteri võtnud. Jalutasin hommikul neile külla ja otsustasime väljas ühe korraliku hommikusöögi teha. Karlil oli bronnitud rendiauto laupäeva hommikust alates, aga otsustame võtta rahulikult ning autole alles lõunal järgi minna.

Samal ajal kui Vaiko, Rein ja Kaupo Düsseldorfi linna ning saksa kultuuriga tutvuma jäid, läksime meie Karliga rendiautole järgi. Tegemist oli rendipunktiga, mis asus lennujaama lähedal, aga mitte lennujaamas. Meile üllatuseks oli putka juba suletud. Helistasime infoliinile, kus kinnitati fakti, et nad on suletud ja autot ei saa. Olgugi, et neil on lennujaamas ka üks rendipunkt olemas, ei ole meil kuidagi võimalik seal oleva putka kaudu oma broneeringut lunastada. Tegutsetakse ühe kaubamärgi all, mille taga on aga täiesti erinevad juriidilised kehad.

Mis seal’s ikka. Käime lennujaamas järjest erinevaid rendiputkasid läbi ja võtame sealt parima pakkumise. Räägin klienditeenindajale meie olukorrast ning saan endalegi üllatuseks teada fakti, et ka nemad käituksid nii, et kui auto on varem broneeritud, aga õigel ajal järgi ei minda, siis nad tühistavad broneeringu. Isegi siis, kui selle eest on juba varem makstud. Jääb minu jaoks arusaamatuks. Sellest saan aru, et kui auto on broneeritud, aga selle eest pole makstud, siis võiks nagu bronni ära tühistada. Aga kui rendifirma on auto eest juba raha saanud, võiks justkui autot mõned tunnikesed kliendile ikka alles hoida. Aga olukorra teeb keeruliseks see, kui bookida auto internetis läbi vahendaja. Kuidas ja millal need rahad täpselt liiguvad, mis ajahetkel vahendaja rendifirmale raha edasi kannab jne on keerulised asjad. Kui olen raha vahendajale maksnud, siis rendifirmal on õigus omakorda vahendajalt raha kätte saada alles siis, kui mina rentnikuna reaalselt kohale ilmun ja auto ka rentinud olen. Nii selgitati vähemalt mulle seda antud olukorda, aga eks kõik oleneb erinevate firmade lepingutest.

Ühesõnaga, auto me saime ja võtsime suuna tagasi Düsseldorfi südalinna poole. Autorendisaaga ajal on poisid jõudnud juba pooled Düsseldorfi vanalinna õllekad üle vaadata ning Kaupo kurdab, et õlleklaaside arvepidamine kipub juba sassi minema.

Kui kogu punt taaskord koos, teeme ühe saksapärase õhtusöögi. Kui on aeg arve maksmiseks, pakub Karl välja idee, et äkki viskame sel nädalavahetusel koguaeg näppu, kes söögi eest arve tasub. Seltskond nõustub ja õnn naeratab idee autorile endale. Karl maksab selle arve. Ja veel ühe järgmise. Ja pärast veel ühe. Ja… ühesõnaga õnnestub Karlil täitsa mitme arve tasumine enda kanda võtta. Sobib!

Pühapäevane hommikusöök Kölnis, lõunal lõõgastumine veepargis ja saunas. Saksa kombe kohaselt on tegemist FKK (tõlgituna Vaba Keha Kultuur) saunaga. Ujumispükse ega rätikuid selle maa kommete kohaselt saunalaval ei kasutata.

Õhtul viskasime Reinu ja Vaiko Düsseldorfis lennuki peale. Karl ja Kaupo jäid veel üheks päevaks, seega vaatasime pühapäeva õhtul ka Amsterdami ööelu üle. Kui kõht oli Argentiina steiki täis, jalutasime väheke punaste laternate tänavatel, ostsime teemakohaseid suveniire ja liikusime ööseks tagasi Düsseldorfi. Esmaspäeval käisime Düsseldorfi teletorni otsas hommikukohvi joomas ning külastasime automuuseumit. Lõunal söötsin poistel kõhud head türgi kebabi täis ja saatsin nad kodu poole.

Suured tänud Eglele, et ta poisid mulle külla kutsus ja sellise ägeda üllatuse orgunnis. Suured tänud poistele, et nad kohale ilmusid! Oli meeldejääv nädalavahetus ja nagu heade sõpradega ikka, ei ole väga vahet, kas nägid neid viimati eile, nädal, kuu või aasta tagasi. Jätkatakse ikka samast kohast, kus viimati pooleli jäädi.

 

Auto ostmine Saksamaal

Me oleme Eglega juba aastaid ühistranspordi ja rendiautodega oma sõite teinud. Linnas elades on mugav ja kiire oma sõidud teha ühistranspordiga, eeldusel, et ühistranspordivõrgustik on tihe. Ma pean Düsseldorfi ühistransporti tihedaks ja millegi üle kurta ei saa. Lisaks saab ilusa ilmaga teha paljud sõidud ka veloga ning vajadust auto järgi pole nagu väga tundnud. Tõsi, on ka sõite, mida on kõvasti mugavam just autoga teha. Nüüd oligi kätte jõudnud aeg endale üks jõuvanker soetada.

Tegin Andresele ühe telefonikõne, et ega ta juhuslikult endale mõnda autot Saksamaalt ei taha. Et mul on eesmärk tegelikult endale auto soetada, aga oleks hea, kui autoteadja inimene kaasas oleks. Ja et no äkki ta tahab nii muuseas ka endale taaskord mõnda autot. Ei pidanudki pikalt ootama, kui Andres ütles, et neil juba lennupiletid olemas ja tulevad külla.

Auto leidmine ei läinud esialgu kõige libedamalt. Kuna mitmed Saksamaa suurlinnad keelustavad agaralt diiselmootoriga autosid, oli mul plaan esialgu bensiinikas osta. Laupäeval sõitsime Frankfurti ning pühapäeval käisime Düsseldorfi ümbruses olevates asulates eraisikute autosid vaatamas. Tulemust veel polnud. Pühapäeval mängisime meie juures Monopoly, 8-aastane Andri oli nii hoos, et kell 1:30 öösel pidime talle ütlema, et vist oleks aeg otsad kokku tõmmata. Tema oleks veel edasi mänginud, aga meil tuli uni peale.

Esmaspäeval jätkasime autootsinguid. Andres leidis endale ühe sobiva auto ja andis teistele reisisellidele (Triinule ja Andrile) teada, et auto on olemas ja võib julgelt poest kaupa hakata ostma, autosse mahub kõik ära.

Asjaajamine saksa moodi

Andrese auto dokumentide ajamisel sai ikka õiget saksa bürokraatiat tunda. Kui Eestis registreerid auto kuskil metsavahel interneti ja ID-kaardi abil siuh-säuh ära, siis meil läks siin vähe pikemalt.

Protsess nägi lühidalt välja selline:

1. Auto ostetud, ostu-müügileping olemas, aga müüja avastas, et tal pole dokumentide hulgas ülevaatuse paberit (auto oli just eelmisel õhtul müüki pandud, polnud veel piltegi jõutud teha, olime esimesed kes seda autot vaatama jõudsid ja sellest ka väike segadus).
2. Müüja helistas ARKi ja ütles, et palun trükkige ülevaatuse paber kuskilt süsteemist välja, et mul ostja tuleb tunnikese pärast teie büroosse autot ümber registreerima ja tal endal seda paberit pole.
3. Jõudsime ARKi, näitasime vajalikud paberid ette ja ütlesime, et teil peaks siin meie jaoks ka ülevaatuse paber olemas olema. Jah, kõik klapib. Tädi andis ühe paberi ja saatis meid üle tänava asuvasse majja numbritegija juurde.
4. Käisime numbritegija juures. Tema jäi numbreid tegema, andis meile ühe paberi ja saatis tagasi ARKi.
5. Näitasime paberi ARKi tädile ette. Ta sai uusi dokumente täita. Kuna eestlastel pole isikuttõendava dokumendi peal sünniLINNA märgitud, täitis ametnik veel ühe paberi ja saatis meid teise osakonda kolleegi juurde. Sakslastel on selle sünnilinnaga mingi oma teema. See on nagu pühalehm. Ja kuna eestlastel seda kusagil kirjas pole, on alati mingi kamm.
6. Tädi teises osakonnas täitis uusi pabereid, Andres allkirjastas hunniku pabereid. Seejärel saadeti meid tagasi eelmisesse osakonda. Andri oli ka meiega kaasas. Sõbralik ametnikutädi sobras natuke enda lauasahtlis ja andis seejärel Andrile šokolaadi kaasa.
7. Tagasi esimese ametniku juures. Tädi täitis taaskord mingid paberid ja saatis meid uuesti numbritegija juurde.
8. Numbritegija käest saime numbrid kätte, et nendega uuesti tagasi eelmise ametniku juurde minna.
9. Näitasime ARKi tädile kogu krempli ette. Ta andis vastu meile ühe kaardi, millega saime kõrval asuvas automaadis kogu loo eest riigilõivud ära tasuda.
10. Maksime rahad ära.
11. Tädi lõi numbritele vajalikud kleepsud peale, andis kõik paberimajanduse kaasa ja oligi asi nagu naksti tehtud.

See võttis ikka muigele, kui palju oli vaja joosta, et kõik asjad aetud saaks. Päev liikus õhtusse ja kuna ka täna ei olnud ühtegi sobivat autot mulle leidnud, otsustas Andres üheks päevaks veel jääda ning võtsime uueks plaaniks mulle ka üks diisel osta. Panime masterplaani paika, et kõik järgmisel päeval libedalt läheks. Diislite näol laienes valik märgatavalt ja sobiv isend oligi juba lõunaks leitud.

Suureks abiks oli Andres koos oma läpakaga. Lükkad arvuti autole järgi ja tarkvara ütleb kohe hopsti, see on pahasti, too on pahasti, siin on kahtlane teema, see asi ei tööta ja teine asi ei tööta. Üksi ja ilma sellise tarkvarata ei oleks mul autode vaatamine sugugi nii lihtne olnud. Vaataks auto väljast üle, aga mis karul kõhus on, seda ei oleks ma kuidagi näinud.

Nii õnnestus ka väljavalitud auto hinnast ca 10% alla kaubelda. Näitasime müüjale, et vot arvuti näitab, et need ja need vead on küljes ja seega tahaks hinnast alla saada. Türklane sai asjast kenasti aru ja oli nõus. Kusjuures siin tähelepanek kõigile, kes Saksamaalt kasutatud autosid tahavad osta. Kui on soov ca. 10 aasta vanust autot osta, aga samas lisate sinna juurde klausli, et „türklase käest ei taha osta“, siis osutub see väga keeruliseks missiooniks. Ega neid puhtast aaria rassist Heinricheid ja Wolfgange väga palju pole, kes nii vanade autode müügiga tegelevad. See ongi türklaste ja teiste sisserändajate pärusmaa.

Mina väga müüjast numbrit ei teinud. Oli teine täitsa sümpaatne. Jooksis veel meie pärast jalad villi, et me kõik dokumendid aetud saaks. Auto-ost jäi täpselt sellisesse aega, mil ametnikud ARKis olid lõunal, aga meela naeratuse ja heade sõnadega sai müügimees siiski jutule ning meie oma dokumendid aetud. Korra võttis küll hinge kinni, kui dokumentide ümbervormistamisel kõlas sõna „varastatud“. Üks ametnik kutsus pädevama kolleegi asja uurima ja probleem sai kiirelt lahendatud. Nimelt olid ühed autodokumendid aastaid tagasi omanikul kaduma läinud ja süsteemis oli märge „dokumendid varastatud“. Need olid aga juba üleeelmised dokumendid ning käibelolevate dokumentide ümbertegemisega probleeme ei tekkinud.

Aga jah, kasutatud auto ostmise puhul tuleks ikka pigem vaadata autot ennast, kui müüjat. Jah, loomulikult on Mehmeti, Mustafa või Yusufi käest autot ostes koguaeg tunne, et saad petta. Aga nagu öeldud, siis Heinrich ja Wolfgang töötavad enamasti BMW või Audi esindustes ja müüvad uusi autosid. Selline see olukord Saksamaal on. Ehk et soe soovitus on mitte pöörata ülemäära palju tähelepanu müügimehe päritolumaale. Pigem keskenduda autole endale.

Üks eraisikust Heinrich ütles oma autot müües, et kõik on tip-top. Andres uuris natuke kompuutriga olukorda ja nägi, et paar päeva tagasi on auto käivitamisel mingi kala sees olnud. Uurisin Heinrichi käest siis, et kas auto käivitub koguaeg normaalselt? Ütles ja, kõik tip-top. Küsisin, et kindel? Ütles, et jaa, pole probleeme olnud. Ütlesin, et arvuti näitab midagi muud. Et üleeile hommikul kell 11:04 ei ole auto esimese katsega käima läinud. Siis hakkas Heinrichile ka meenuma, et oota vist midagi ikka oli jah.

Ühesõnaga ei ole see aarialasest Heinrich ka alati nii aus kui võiks arvata. Samas oli tegemist juba vanema meesterahvaga, võib-olla lihtsalt unustas.

Üks Ömer-Abdullah-Çinar näitas meile autot, mille kilometraaž oli 150 000 km. Auto rooliratast, käigukangi, istmeid ja ukselingi kõrval olevaid plastikosasid vaadates tundus aga pigem 500 000 km olema see läbisõit. Seda raibet ei soovinud.

Aga meie saime igatahes Mehmeti käest oma auto kätte. Praeguseks hetkeks autoga kuu aega ringi vuranud ning tee peale pole veel jätnud. Ptüi-ptüi-ptüi. Hunniku arveid andis ka kaasa, et mis auto juures millalgi tehtud on.

Siinkohal tuhat tänud Andresele abi eest. Ehk saame nüüd aastakese selle autoga sõita. Kui diislikeeld millalgi ka Düsseldorfi peaks hakkama jõudma, eks siis tuleb bensiinika vastu välja vahetada.

Kusjuures Düsseldorfis auto arvele võtmine läks üllatavalt libedalt. Üks ametnik toimetas 5 minutit ja olidki asjad aetud. Kogu protseduur kestis tõsi küll päris mitu tundi, sest öösel olid kurikaelad ARKi sisse murdnud ja sealt hunniku autodokumentideks mõeldud turvaelementidega tähistatud tühjasid pabereid varastanud. Sellest tulenevalt töötasid vaid mõned üksikud boksid ja kui me hommikul vara kohale jõudsime, ulatus järjekord piiiiiiiiiiiiikalt uksest välja.

 

Jõulud kuurortis

Teguderohke detsember oligi ühele poole saamas. Jõulude ajal käisime kuurortasulas nimega Bad Salzuflen, kus lasime kehadel spaas liguneda. Aastavahetusel käisime Hollandi piiri ääres Wassenbergis Karinil ja Thomasel külas, kus juttu jätkus kauemaks. Esimese jaanuari hommikul suund tagasi Düsseldrfi ja meeldejäävale ning sündmusterohkele 2018 aastale oligi joon alla tõmmatud.