Me oleme nüüd täpselt nädal aega uues korteris olnud ja ausalt öeldes on veel nii palju teha, et ilmselt vahetame enne elukohta, kui siin kõik valmis saab. No kastidest olen ma peaaegu lahti saanud ja suurem osa mööblist on kenasti oma koha leidnud, aga kuna mõni härra läks väljamaale puhkama, siis kardinad, elutoa lamp ja jalatsikapp ootavad veel oma aega. Tegelikult läks Anar koolikokkutulekule ja ta ausõna proovis kardinad ja lambi enne minekut paika panna, aga kuna elutoa seinad ja lagi tunduvad olevat titaanist, siis see osutus plaanitust veidi keerulisemaks ülesandeks.  Elutoa kakapruuni seina ja kriiskavoranži magamistoaga peame ka lähimal ajal midagi ette võtma ja sellepärast pole me ka elutoa kappe veel päris paika panna saanud. Mis omakorda tähendab seda, et asjad, mis neisse kappidesse paigutuma peaks, istuvad ikka veel kastides. No ja siis on veel vaja üks Ikea reis teha ja veel ilmselt tuhat asja, mis mul kohe pähe ei tule, aga tegelikult on need kõik pisiasjad. Peamine on see, et oleme lõpuks oma kodus ja kuigi kõik asjad on alles pooleli ja ripakil, siis on meil siin see päris õige kodutunne olemas. Ja see on kõige olulisem. Siin vaikne, piisavalt ruumi ja ilus.

Nokitsemist veel on, aga juba on päris toa moodi

Meie pisike armas tänav

Mina olen endiselt seisukohal, et täpselt üks armas kutsupoiss on siit veel puudu, aga ma tegelikult saan aru küll, et see teeks meie Eesti reisid päris keeruliseks ja et praegu pole see kohe kuidagi võimalik. Eks ma ootan kannatlikult edasi.