Lõpuks on pikk ja piinarikas kandideerimis-, vestlemis- ja ootamisaeg läbi ning panin eile päris mitu allkirja oma uuele töölepingule, mida armas Deutsche Post mõistmatult kaua minuni toimetas. Alates 15. jaanuarist alustan ma koos paljude teistega tööd uhiuues “Võlutähekese” lastehoius inglisekeelse kasvatajana. Kõiki aspekte ma veel ei teagi, näiteks konkreetseid tööaegu või seda, mis vanuses laste grupis ma tööle hakkan. Igal juhul jääb laste vanus kusagile 6 kuu ja 6 aasta vahele.

Nagu eelmises postituses põgusalt mainitud sai, siis minu viimased kuud on möödunud tööotsingute tähe all. Aeg ühele kohale kandideerimise hetkest lõpliku vastuse saamiseni venib tihtipeale isegi kuu-pooleteise pikkuseks. Aga Eestis on tegelikult vist samamoodi? Koht, kus otse öeldakse, et sul pole edasi vaja otsida, võib viimasel hetkel ikkagi pikalt saata ja teine, kuhu kandideerisid ma-tean-küll-et-ma-ei-kvalifitseeru-tundega, pakub lõpuks lepingut. Pärast mitut lootusrikka tööpakkuja “ei”-d on teinekord päris raske uue hooga nullist alustada, aga tegelikult olid osad neist kandideerimistest ka (teadlikult) veidi üle võimete ja see, et vestlusele kutsuti, oli juba pool võitu. Pärast seda pikka üle kivide ja kändude teekonda oli hirrrrmus kergendus, kui oma pisikestes kätes oma lepingut hoidsin. Igatahes oli see periood väga kasulik kogemus.

Kogu haridus-/kasvatusvaldkonnas on palkade määrad riiklikult paika pandud ja jagunevad vastavalt valdkonnale, haridustasemele ja töökogemusele erinevatesse rühmadesse. Puhkust on sellise lepingu puhul 20(riiklik)+8(mingi tööandjapoolne või lepingujärgne, mida iganes see ka ei tähenda) tööpäeva, ehk üle viie nädala ja minu leping on tähtajatu. Äkki saan siis varsti aru, mis vahe sellel ja tähtajalisel on. Peale tähtaja puudumise.

Pisikese tilga tõrva eilsesse meepotti lisas kutse kohtumisele kõikidele uutele töötajatele, mis on loomulikult just sellel ajal, kui mina oma tagasihoidliku plaani järgi alles (klassikuid tsiteerides) läbi öise Tallinna lennujaama poole sõitnud oleks. Tegelikult ei oleks öine vaid õhtune Tallinn, aga lauset kirjutades tuli Oti vana hitt meelde. Aga et äsjasaadud töö ja sellega seotud koosolekud on ilmselgelt praegu olulised, siis jääb ühel RyanAiri lennul üks väljaostetud koht tühjaks (kes Weezesse tahab? Müün oma mõnekümne eurose pileti koos 110€ nimevahetusega hea meelega maha :D) ning ostsin pärast mõningat kaalumist ja ühe balti odavlennufirma (khm-khm) kodulehega kaklemist uue pileti. Võtan seda mitte kui ebameeldivat lisakulutust vaid kui investeeringut. Igal juhul olen valmis selle raha välja käima ja oma plaanid ümber kalkuleerima, et vaevaga leitud töösse panustada. Natuke tegelikult kardan ka, sest ma ei ole kunagi üksi (koos hunniku võõraste inimestega) lennanud ja nüüd see esimene kord on kohe võõra lennufirma, ümberistumise ja hirmutavalt väikese kahe lennu vahelise ajaga…

Kokkuvõttes on mul nii-nii hea meel, et see tüütu aeg läbi saab. Ma ei ütleks, et see on mu unistuste töö ja tegelikult oli ta mul kolme võimaliku töökoha seas viimasel kohal. Aga vestluse ja proovipäeva põhjal tundub töökeskkond ja kollektiiv olevat väga mõnus ja lapsed on ju (enamasti) imearmsad! Pealegi, mida rohkem ma sellele mõtlen ja ennast sellele lainele viin, seda rohkem hakkab see mõte mulle meeldima. 🙂

Varsti ootab sama tee Anarit ees, ehk läheb temal see tööleidmine kergemini ja saame lõpuks normaalsete inimeste kombel mõlemad päristööl käima hakata.

Selline on siis üks uus Zaubersterne töötaja.