Alates veebruari algusest oleme aktiivselt uut korterit otsinud. Tegelikult esialgu tegelesin sellega rohkem mina, vaatasin paar korda päevas uued kuulutused üle ja saatsin mõned kirjad. Nüüd viimastel nädalatel oleme aga Anariga koos asja tõsiselt ette võtnud. Ma ei liialda, kui ütlen, et tunneme praeguseks hetkeks üsna detailselt Düsseldorfi 2-toaliste üürikorterite turu hingeelu.
Hetkel on õnneks koolivaheaeg ja saame kaks nädalat pühenduda korteriotsingutele. See on praktiliselt teine täiskohaga töö. Oleme välja vaadanud 5-6 portaali, kus peaks suurem osa linna kuulutusi üleval olema ning oleme seadistanud otsingulahtritesse sobivad parameetrid.
Toolbaril käib erinevate linkide pidev tõstmine kuue erineva folderi vahel. Tihti kipub meelest minema, mis teema mingi korteriga on. Kahjuks jätavad paljud korteriomanikud ka juba kaubaks läinud pakkumised ülesse rippuma. Võimalik, et neile meeldib lihtsalt iga päev 47 kõnet vastu võtta ja öelda “Kahjuks on see korter juba omaniku leidnud”.
Igal võimalikult vabal ajahetkel vaatame kõik lehed üle ja kui peaks olema lisatud uus sobiv kuulutus, võtame pakkujaga kohe ühendust. Kui kirjas on ka telefoninumber, siis helistame. Kogemused on näidanud, et kui pakkumine on tõesti hea, pole kirja saatmisel mõtet. Korter on 20 minutiga läinud.
Esimese hooga tundub, et peaks nagu sobiva korteri leidma küll. Pakkumisi jagub…
…kui aga sead hunniku kriteeriume ette, et ma tahan ikka seda ja toda, ja see asi peaks selline olema, korter peaks seal asuma, siis seal peaks ikka veel see olema ja too ka ja no see võiks ka olla… siis see number muudkui väheneb ja väheneb. Eks me oleme ajapikku oma soove väheke muutnud ka, et ikka valik suurem oleks.
Kui veab ja korter ei ole veel välja üüritud, lepime aja kokku ja läheme korterit vaatama. Ma ei suuda enam ammu järge pidada, mitut korterit me vaatamas käinud oleme. Kümneid. Hetkel on näiteks homseks ja ülehomseks kaks korterikülastust kokku lepitud, eile ja täna üks, järgmisel nädalal veel üks. Väga tihti juhtub nii, et mulle helistatakse tagasi ja mul ei ole enam õrna aimugi, mis korterist jutt käib.
Iseenesest on see korteriotsing ka põnev, sest me puutume paljude inimestega kokku, kellega muidu ei puutuks. Ühe silmapaistvama persooniga kohtusime eelmisel nädalal. Kuulutuses oli naisterahva nimi, kuid telefonis rääkisin meesterahvaga. Mõtlesime, et mis seal ikka, ju kaks inimest tegelevad üürilise leidmisega. Tegime veel nalja, et äkki on ladyboy. Noo oligi. Aga kui tavaliselt on need mehest naiseks saanud olevused hirmus naiselikud ja hoolitsetud, siis see eksemplar nende hulka ei kuulunud. Tegemist oli proua Alicia King’iga, google’i andmetel mingil määral kohaliku wannabe-kuulsusega, kes meediakära eest Saksamaalt Prantsusmaale kolis. Siin on tal aga kinnisvarabisnes ja peatub mõne aja siin, et vabade korteritega tegeleda. Ma olin ausalt ikka esimesed hetked päris kohkunud, kui ma aru üritasin saada, mis asjaga tegu on – pikk ja mehine mees, laiad õlad, suured käed nagu Kalevipojal, mida kaunistasid 8-sentimeetrised tulipunased kunstküüned. Jalas liibuvad (aga väga kulunud) teksad ja kauboisaapad, seljas päevinäinud väljaveninud kampsun, millesarnaseid võis üheksakümnendate lõpus koolidiskodel noorte neidude seljas näha. Pikad blondid juuksed polnud juba mõnda aega ei juuksurit, värvi ega harja näinud. Rinnapartiiga polnud paraku glamuuri ja naiselikkust kaasa antud..
Kohalik superstaar. Antud fotodel on ta ennast küll ära mukkinud. Meie nägime teda aga koduriietes ja koduses olekus ning siis ei olnud seda naiselikkust nii palju. Pildid vox.de ja voxnews.de.
Kui sellised seigad kõrvale jätta, on kuudepikkune korteriotsing hirmus tüütu. Juba ammu ei aja ma ootusi kõrgele ega sisusta mõttes potentsiaalset uut kodu, sest tõenäosus, et a) meile korter sobib ja b) et meie korteriomanikule sobime, on imeväike.
Meie ei sobi üürileandjale erinevatel põhjustel. Näiteks liiga väike sissetulek. Või see, et me ei ole sakslased. Või oleme liiga noored. Siiani oleme ka meie pidanud mitmel korral ära ütlema, sest kuigi me oleme oma latti juba päris palju langetanud, ei taha me maksta hingehinda korteri eest, kus pole näiteks köögis ruumi normaalse külmkapi jaoks või kus rong 20 meetri kaugusel magamistoast mööda kihutab. Kui juba kolida, siis parem rohkem vaeva näha ja leida korter, kus saame pikemat aega südamerahus elada, mitte paar kuud õnnetult ära olla ja siis samamoodi jälle otsima hakata.
Vahel tekib tegelikult juba trots küll, et kuidas see võimalik on. Me oleme nii hästi ettevalmistatud, mustmiljon paberit mapi vahel, aga ikka ei ole nagu piisav.
Stiilinäide sellest, kuidas me praegu käime kortereid vaatamas. Mapka koos vajalike papritega on koguaeg seljakotis kaasas, et see vajadusel kohe korteriomanikule ette sööta. Täna lähme teeme tegelikult veel dokumentide koopiad (mõni nõuab neid oma kuulutuses) ja lisaks prindime veel ühe paberi. Nii et laual nähtav paberite kogus on veel mittetäielik.
Aga see ei pea Saksamaal just ilmtingimata nii käima. Oma esimese korteri eelmisel suvel saime ju ilma ühegi paberita.
Ja siin stiilinäide sellest, kuidas Eestis korterit vaatamas käiakse.
Õnneks oleme me (lollid, aga) järjekindlad ja küll see õige korter meid üles leiab. 🙂
Anari kommentaarid:
Head pakkumised lähevad tõesti IMEKIIRELT ära. Arvutil on F5 nupp juba refreshitamisest ära kulunud. Mitu korda on olnud nii, et oleme leidnud justkui sobiva korteri, mis on ca 5-6 tundi üleval olnud. Noh kõned siis peale, et lähme korterit vaatama. Vastuseks tuleb, et korter on juba läinud. Sarnase stsenaariumiga oli ka eilne õhtu. Kuulutus tuli ülesse 22:12. Kuna kell oli palju, ei hakanud helistama. Saatsime kirja ja lisaks ka SMSi ca 10 minutit pärast kuulutuse ilmumist. Hommikul kell 9 helistas Egle veel üle, et saatsime kirja ja SMSi, et kas oleks võimalik korterit vaatama tulla? Vastuseks küllaltki tavapärane “Oi, mul on juba nii palju tahtjaid”. Egle sai küll aja kokku lepitud, et saaks korterit vaatama minna. Aga noh, ega väga lootusi ei hellita, kuna enne meid jõudsid ilmselt juba 20 inimest oma kohtumised kokku leppida. Aga ei ole hullu, sest paralleelselt on meil veel mõned miitingud.
Viimase 24h jooksul kokkulepitud korterite vaatamised.
Inimestele, kes kunagi Düsseldorfis korterit peaks otsima: Ärge ära ehmatage, et korteri otsimine käibki mitu kuud. Kui ikka häda käes, siis olgem ausad, saab üpris kiirelt mingisuguse korteri. Meil on lihtsalt hetkel see luksus, et pole ülimat kiiret selle korteri leidmisega. Eks siis ikka vaatad ja valid, et saaks aga parema ja saaks selle ikka nii mõistliku hinnaga kui võimalik.
Otsingud jätkuvad…
Leave a Reply